-
Tallinn tundub linnana, kus on üha vähem ruumi. Ruumi tänavatel liikuda – juhul kui ei liiguta autos. Ruumi kusagil mõnusalt aega veeta – juhul kui ei meeldi sukelduda ostukeskustesse. Tallinnasse ei kujuta ette mõnd nurgapealset raamatupoekest (ma ei pea silmas kahekorruselisi suuri müügipindasid), kus saaks kohvi ja kohapeal valmistatud kukli kõrvale diivanil lösutades tunnikese üht-teist sirvida ja lasta silmade eest mööda tänava virvarri. Tallinnas leidub üleüldse…
-
„Soome hobuse” esietendusele järgnenud esimeses kahes arvustuses päevalehtede kiirreageerimiskriitikutelt räägitaks justkui kahest erinevast lavastusest. Merit Kask Postimehes nimetab lavastust teatriks Harju keskmisele ehk mitte kellelegi, mainides, et „Siin pole mitte midagi, mis korda läheks. Ei tegijatele endile, rääkimata siis vaatajast.” (Postimees 9. X, „Teater Harju keskmisele ehk mitte midagi”). Kristi Eberhart aga leiab, et lavastus ”pakub vaimukat ja sotsiaalselt tundlikku dialoogi, mahlakaid karaktereid ning elulist süžeed…
-
Septembris tegutses festivali „Noor tants” korraldusel Viljandis viis Euroopa action-teatri õpetajat, kes moodustavad Euroopa Action-teatri Ansambli (European Action Theater Ensemble – EAT). Need inimesed kutsus kokku ameeriklasest berliinlane Sten Rudström, kelle eesmärgiks oli luua Euroopas tegutsev action-teatri (AT) grupp, et pärast mõneaastast ühist treeningtegevust jõuda etendusteni, mis aitaksid seda improvisatsioonivormi näitlikustada.
Seni Euroopas selline ansambel puudub ja ATd kasutatakse peamiselt treeningmeetodina. AT on rajanud ja seda…
-
„Kangelase” lavaletulek langeb aega, kus võime rõõmu tunda ajaloohuvi tõusu ja mitmekesistumise pärast. Ilmub eriplaanilisi käsitlusi, millest tõukuvad debatid ajaloo mõtestamise üle. Seda toetab mõningate ajakirjade ja kirjastuste huvi moodsa ajaloometodoloogilise mõtte vahendamise vastu. Üha enam kohtab ajalooteemade kriitilist ja eri perspektiividest ülekirjutamist.
Sellise paljulubava ajaloopildi tekkimine on võtnud tegelikult üllatavalt vähe aega ja me ei peaks süüdistama neid, kes ei saanud valida sedavõrd laia teed. Taas…
-
Vahel olen sattunud teatris vaatama lugu, mis intensiivselt ei meeldi, mis töötleb mu salakihte ja paneb enesekaitse automaatrežiimil tööle. Ei naudi sellist olukorda, pigem proovin kõrvale hiilida. Aga kui mäng on aus ja mõistus ütleb – hästi teevad, siis vaatad lõpuni ja mäletad seda veel hulk aega. Üks selline „ohtlik” kord oli Rootsi Riksteaterni kunagisel külalisetendusel Tallinna Linnateatris, pealkirjaks „Vaikne muusika” (festival „Talveöö unenägu”, 2002). Lavastus…
-
Esiteks tuleb muidugi tänu avaldada meie presidendile, tänu kellele nägi üks lõhkemiseni täis nukuteatri saalijagu inimesi maailmakuulsat lavastajat ja sama kuulsat lavastust. Eks seesugused ülikuulsad lavastused loovad ikka ja paratamatult vaatajate ootushorisondi, mis pahatihti, nagu kogemused on näidanud, ei pruugigi kunstiteose vastuvõtule kasuks tulla. Ja ootushorisont võib ka vastupidiselt tööle hakata. Loomulikult, „Stalingradi lahing„ oli vaatamist väärt, ja seda isegi sel juhul, kui etendus kujundas ainult…
-
Inimese hingeseisundi halastamatu lahtimuukimisega on teatrilavadel ammustest aegadest tegeletud. Selles lahkamistöös on alati olnud oma meistrid ja oma õpipoisid. Kuidas meistrid sel alal töötavad, seda näeb R.A.A.A.M-i egiidi ja Aleksander Eelmaa käe all lavastatud Mart Kivastiku „Sõduris”.
Me näeme laval kahte inimest, kes mõlemad nimetavad ennast sõduriks. See semantiliselt militaarne sõna on teatavatel puhkudel ümbritsetud ülla oreooliga, näiteks sõdur-vabastaja, rahusõdur jne. Üldjuhul tähendab sõdur ikka seda, kes…
-
Meenub üks õhtupoolik eelmisest kevadest. Balkanimaid külastades peatusin juhuslikult Bosnia ja Hertsegoviina väikelinnas Mostaris. Särav õhtupäike, roniroosid katmas maju. Kaunite rooside varjus olid aga majaseinad kuuliaukudest kirjud. Ühel suurel hoonevaremel puudusid katus ja sein, kunagise paraadukse kohal erendas sõjast imekombel puutumata jäänud neoontahvel kirjaga „Happy New Year”. Selles sõjapõrgu läbi elanud linnas ei osanud kuidagi olla. Ajalugu lämmatas.
Aiman, et umbes sama valusat pitsitust võib tunda…
-
Esmaspäeval tähistab teater Varius Kirjanike Maja musta laega saalis oma 20. sünnipäeva teatraliseeritud õhtuga „Mis on meist alles„, mis võtab kokku paarikümne aasta jooksul tehtu. Ja tehtut pole vähe: Variuse lavastustes on elustunud minevikutegelased nii Eesti kui ka Rootsi, Taani ja Norra kultuuri- ja kirjandusilmast. Ikka teatri särava, väsimatu ja entusiastliku liidri Heidi Sarapuu juhatusel. Kust võtab Heidi Sarapuu visaduse, millega läbi kahe aastakümne vedada teatrit,…
-
Ütleme nii, et ühest tuleneb teine. Hetkel ei võta ma aga endale julgust öelda, et kumb just kummast. See oleks liialt hinnanguline. Individuaalsed hinnangud on aga need, mis tihtilugu ilma faktilise toetuspinnata, kollektiive oma ühise eesmärgi nimel liikudes kiiva kisuvad. Seda sama on vahest ka Vene teatris olulisel määral juhtunud.
Ants Leemets viitas ajakirjanduses ametist lahkunud direktori Marek Demjanovi tegevusele/tegematajätmistele – justkui oleks eelmine direktor sihtasutuse nõukogu…
