-
Viljandi teater Ugala kostitas publikut kahe eriilmelise suvelavastusega. Vabaõhulavadel rändavaks teatritükiks valiti vähe tuntud kirjamehe Bernard Kangermanni (1907–1935) laulumäng “Naabri Mari”. Margus Vaheri lavastust pole risustanud liigsed (võlts)ambitsioonid, sestap on sündinud naivistlik ja elurõõmus kosjakomöödia, lahe teatriõhtu mahlaka emakeelega ja publikule jagatud laululehtedega. Näitetrupp mängis ühtehoidva ja nakatava lustiga. Toredaid karakterrolle sündis mitmeid. Seda laadi lugudes kipub ikka nõnda olema, et “subretipaarid” mõjuvad eredamalt kui esimesed…
-
On lihtsalt kahju, et lavastus Varbolast kaotas mõtte seda Varbola linnuses teha, sest pea kogu kulgemine etenduspaika (linnusesse) ja etenduspaik ise oli mässitud musta kilesse, nii et ei taevast ega maad lasknud lavastaja Jaan Urvet endale appi, linnusejäänustest ja kiviheitemasinast rääkimata. Rusuvuse krooniks kujunes aga metallist piiramisvõre (mida kogesime näiteks Tallinna kesklinnas selle aasta aprilli lõpus), mis oli paigutatud pealtvaatajate ja etendajate vahele ning mis tegi…
-
Kooriklassik Veljo Tormis komponeeris “Naistelaulud” 1975. aastal, esiettekanne Vanemuises toimus kaks aastat hiljem. Algriimiliste eksistentsiaalsete regivärsside viisistus paigutub varasemate lõppriimiliste lõõpivate “Meestelaulude” ja mahukama süvenduse “Eesti ballaadid” vahepeale. Helilooja ei kavandanud põimikut naiskoorile ja -solistidele tavapärase kooritsüklina, vaid nimelt dramaatiliseks a cappella esituseks teatrilaval.
Lauljatele on teos erakordselt nõudlik, vaheldusrikka helikeele ja muutliku dünaamikaga. Hästi läbituulutatud kogum, midagi põhimõtteliselt risti vastupidist vantsivale monotooniale. Võib ainult hinge…
-
Muinasjutulik, nagu oli Tätte “Latern”, on ka Kiviräha ühevaatuseline näitemäng “Uljas neitsi” – kui meenutus kaugetest aegadest, mil meresid valitsesid naismereröövlid Tamaara, Margareeta, Brunhild ja Amaalie. Näidendis esildub jõuliselt see müütiline ja kättesaamatu minevik, mil meri oli sinisem ja tormisem, naised vintsked kui kuivatatud liha: viieteistkümneselt hakkas Tamaara merd sõitma, seitsmeteistkümneselt lõi kõrtsis õllekannuga viis madrust maha, aasta pärast kuulutati tagaotsitavaks, üheksateistaastaselt taheti üles puua. Nüüd…
-
Tänavune teatrisuvi pakub mingis mõttes vähem pinget kui mõni varasem. Sest mitmed tõsiseltvõetavad õnnestumised kandusid eelmisest suvest tänasesse, mis ka arusaadav. “Vargamäe kuningriik”, “Kodukoht”, “Syrrealistid”, “Kuningas Ubu”, “Eesti naiste laulud”, “Kirjad emale”. . . . Teater mõtleb nii: miks jätta menulavastus vaid ühe suve saagiks, nii publikupüüdjana, aga ka kunstilises mõttes, kui näitlejad on saanud põneva loomingulise ülesande ja mägurõõmu, lavastus on õnnestunud, projekti on investeeritud kopsakad summad. Oleks…
-
Võib-olla on Andres Laasikul isegi õigus, kui ta Päevalehes “Ronga” esietendust arvustades kirjutab selle liiga vähese temperamendi Eesti jaheda varasuve arvele, mis ei pannud eestlasele harjumatut teatrivormi elama. Küllap tõesti nõuab “Ronk” just sellist lõunamaist suveõhtut, millist loodus pakkus eelmisel nädalal. (Siis ei tarvitseks ka publikul avastseenis, kui öösärgis Pantalone lavale ronib ja kausitäie külma vett krae vahele saab, õlgu väristades näitleja tervise pärast muretseda, vaid…
-
Tallinnas 28. V – 3. VI toimunud rahvusvahelisel (nuku)teatrifestivalil nähtu andis loodetavasti meie nukuteatritegijatele tugeva tõuke, julguse ja tahte selles valdkonnas märksa ebakonventsionaalsemalt ja julgemalt mõtlema ning tegutsema hakata. Ja loodetavasti ei saanud inspiratsiooni mitte ainult nukuteatriinimesed, sest festivali mitmed lavastused eksponeerisid oma interdistsiplinaarsust, sidudes teatrielamuseks laulu, tantsu, muusika ja loomulikult “elutute näitlejate elu”.
Kuigi “Tallinn Teater Treff 2007” oli üsnagi mahukas oma põhi-, noorte- ja…
-
Eesti teatrilavadel on naine parimas tähenduses võimust võtmas. Arusaadavalt, paradoksaalselt. Põhjus muidugi ka mõistetav. Ei jätku naistele ja naisnäitlejatele nii palju rolle, et naise elu, loomingut ja isiksuslikku eneseteadvust oma mitmekesisuses publikule peegeldada. Üksikud klassikateosed on naisi teatrilaval peaosadesse tõstnud küll ja veel, aga enamasti toimetavad laval ju mehed. Ja kes siis ikka kui mehed on need, kes, olgu Desdemonat, leedi Macbethi, Norat ja teisi armastatud…
-
Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VI lend on lõpetanud. Seega on nüüd Eesti teatris juures 10 näitlejat-lavastajat. Kuna kaheksa neist (Sten Karpov, Liis Laigna, Triin Lepik, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Veljo Reinik, Kaili Viidas ja lavastaja Sven Heiberg) on juba kinnitatud Pärnu Endla koosseisu, jääb üle ainult loota, et Tiit Palu tegi sama hea diili kui näiteks Ugala mõni aasta tagasi.
Nagu selle lennu koduleheküljel kirjas, ei ole…
-
Mõni aeg tagasi ühe näitlejannaga vesteldes sattus teemade hulka ka teatrikriitika ja ta küsis minult üsna emotsionaalselt, kuidas ta saab kriitikat tõsiselt võtta, kui arvustust lugedes võib ta täpselt öelda, kellega kriitik esietenduse peol koos jõi ja kellega kõige kauemaks peole jäädi. Mis seal salata, mingi seletamatu ja ehk põhjendamatugi ametiuhkuse tõttu tundsin end äkitselt solvatuna – ja mitte niivõrd tema tundelise avalduse kui teadmise pärast,…
