-
Esmalt poliitilise teatri mõistest. See on teater, mis tegeleb ühiskonnas aktuaalsete probleemidega, pakkudes välja ka lahendusi. Kusjuures eelkõige mitte niivõrd teemade (nagu armastus või suhted vanematega) või küsimustega (nagu mis on indiviidi võimalused tervikut mõjutada või miks me siin oleme), millest võib ja peabki rääkima alati ikka ja uuesti, vaid just probleemidega. Madli Pesti on siinsamas Sirbis Karusoo “Küpsuskirjandist” kirjutades (Sirp 20. X 2006) eristanud poliitilist…
-
Minu esimene vaatajakogemus Korea lasteteatrist jääb viie aasta taha. Toona külastasime Aare Toikkaga ASSITEJ maailmakongressi ja festivali, mille teemaks oli “Traditsioon ja innovatsioon”. Üleilmse organisatsiooni viitsepresident, Korea ASSITEJ asutaja ja rahvusliku kunstiülikooli draamakooli rajaja Kim Woo Ok otsis tollal maailmast tikutulega laste- ja noortelavastusi, kus kasutataks tehnoloogiat. Lääne festivalidelt polnud neid võtta, rikkaliku valikuga Taanist leidis ta vaid ühe. Vaatasime meiegi 2002. aastal festivalietendusi ja mitte…
-
AITA/IATA
Rahvusvaheline Harrastusteatrite liit ehk AITA/IATA (International Amateur Theatre Association) asutati aastal 1952 Brüsselis ning esimene festival (samaaegselt kolmanda kongressiga) peeti viis aastat hiljem Monacos, osalejaks teatritrupid kaheksast riigist. Mitmete raskete algusaastate tõttu sai Monacost AITA/IATA sõber ja kodupaik, kuhu kuningliku perekonna lahkel loal ja toetusel igal neljandal aastal taas festivali ja kongressi korraldama minnakse. Seal kujunenud traditsioonide kohaselt vältab festival alati kümme päeva, osalevaid truppe on…
-
Suure osa suvel tehtava teatriga kaasneb potentsiaalsele vaatajale alati mingi häda või jama. Kas kunstinõudlik ei näe kunsti, kas rahvas peab jälle kuidagi kuhugi “karuperse” saama-sõitma, kas kunst tuli kätte siiski liiga kallilt, kas “kunst” tuli kätte siiski liiga kallilt jne. Veel kimbutavad inimesi meeleheitehood “kuidas küll jõuaks igale poole” ja “kas küsin piletiraha tagasi ja jätan online-lehes kommimata või ei küsi tagasi ja kommin ropult”.…
-
Viidatud ambitsioon ei ole kuigivõrd kandnud. Suurt osa modernismikunsti klassikalisi vormiuuendusi on saatnud maailmataju sisulised muutumised, maailmapilti raputanud teooriad: kvantmehaanika, psühhoanalüüs, strukturalism jne. Tänaseks on selge, et kõike traditsioonilist ei ole viimaste najal põhjust hüljata. Ehk aitavad need teooriad avaramalt läheneda olemasolevale pärandile ja kultuurivormidele.
Kui avangardisti paeluvad liialt tehnilised lahendused, millega ei kaasne mingit kõnekat nihet inimkogemuse mõistmisel, võib see kergesti igavuseni viia. Klassikalistest näitlejavahenditest…
-
Nimiosaline Mirtel Pohla loob kauni ausa rolli traagilises mõõtkavas. Kuju välisjoonises näeb teatraalseid poose, dekoratiivset, tarduvat legendile alistumist. Seeläbi võimenduvad näitlejanna hääles saatuse varjundid. Mirtel Pohla avab Jeanne’i hapruse, puhtuse, usalduse, valu. Ta suudab olla lähiplaanis liigutavalt ligi tulev, samas suurvormi mõõtkavas kiirgav ja jõuline. Neitsi kostüümidest (kunstnik Kristi Leppik) lähtub ka tekstist tõukuv mäng musta ja valgega koori rüüdes: musta valgeks rääkimine kohtus, Jeanne musta…
-
“Vabandust? Andke andeks? Mis asi see nüüd oli? Te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Ei mõista! Ei usu!” Just nõndaviisi alustas pea kaks aastat tagasi Andres Keil üht oma Shakespeare’i lavastuse arvustust laia lugejaskonnaga päevalehes. Öeldakse, et ajalugu kordub, selles ajaloo võlu ongi ja seetõttu on temast midagi õppida. Aga miks siiski juhtub nii, et need samad küsimused nüüd uuesti keelele kipuvad? Ja et õpitud pole…
-
Ligi nelisada aastat vanas Kuressaare sadamaaidas näidati sel suvel nelisada aastat tagasi juhtunud tõsist lugu. Lugu armastusest ja pettusest, õiglusest ja ülekohtust vanal heal Rootsi ajal, ning, nagu ikka, peaksid need üldinimlikud teemad puudutama igaühte meist ka täna. Kuid kas puudutavad?
Aare Toikka on dramatiseerinud ja lavastanud ühe üdini traagilise loo Aino Kalda jutustuse “Reigi õpetaja” põhjal. Toikka on toonud Kalda jutustuse kohtusaali, kus põimuvad kohtuistung…
-
Kuuldavasti pidanuks algselt Suure Munamäe jalamil mängitama hoopis Mart Kivastiku näidendit, kuid ühe versiooni kohaselt ei sobinud Kivastiku lugu mõnele omaaegsele malevaisale, teiste sõnul olnud Kivastiku lugu lihtsalt liiga ropp. Abi leiti Lauri Vahtrelt, kes ennast varemgi dramaturgina proovile pannud, ning, mis pole mitte vähem oluline, omal ajal ka aastaid ise malevaõhku nuusutanud.
Kas saakski kirjutada malevast lugu see, kes ise igal kevadel ikka ja jälle sinist…
-
“Meelelahutus” ja “vaatemäng” näikse kujunevat selle suve märksõnadeks. Ja raha lõhn. Nagu lugeda on, ei näi see kriitikuid eriti häirivat – ka üsna keskpärasest jandist või taidluskavast üritatakse mõtteiva otsida (või teatritükile juurde pookida), kuigi paljud suvetükid suubuvad sügisesse suhtelises vaikuses, saamata kriitikuilt kriimuridagi vastukaja. Meedias on esil siiski pea kõik suvelavastused – reklaamikampaaniatena: tehtu vajab ju turundamist! Ja kuuldavasti on turundajate töö vilja kandnud, “suvesaalid”…
