-
Täna antakse üle Helmi Tohvelmani nimeline auhind (asutatud 2000. aastal, Teatriliidu juhatuse otsusega).
Auhind määratakse igal aastal kas loominguliselt silmapaistvale näitlejale, kelle plastiline või psühhofüüsiline liikumine väärib tunnustust, või liikumisjuhile, kelle ühe või mitme sõnalavastuse liikumisseade on esiletõstmist väärt.
Sel aastal antakse auhind Indrek Sammulile kui „ausale, südamlikule, põhimõttekindlale võitlejale”.
Auhinna annab Väätsal Helmi Tohvelmani kodukohas üle Laine Mägi, žürii liige ja auhinna 2000. aastal laureaat.
Auhinna iga-aastase…
-
Juba pikemat aega vaatan iga järjekordset lavastuse kavalehte üha kasvava nõutusega. Ühelt poolt lähevad need ju üha ilusamaks, paksul (ja ehk ka hästi säilival) paberil, mitme värvi trükis. Mitte nii, et peaaegu koost pudenev pooleks murtud A4 leheke. Katsetatakse kuju ja kujundusega ja ikkagi. . . . midagi nagu jääb puudu. . . . sest hinna osas mööndusi ju ei tehta. . . .
Praeguseks oleme vist üsnagi harjunud sellega, et teatris algab lavastus tavaliselt…
-
Miks lavastatakse Edmond Rostandi värssnäidendit „Cyrano de Bergerac” siinmail enam-vähem iga 20 aasta tagant? Ilmselt vajab iga põlvkond oma Cyranod, kelle paradokslevale saatusele kaasa elades mõtestada armastuse, sõpruse, aukoodeksi ajaülesust. Või aegumist – juhul kui samastuda krahv de Guiche’i õukondliku künismiga. Üks on klaar: küsimusele, kas ninakompleksiga Cyrano de Bergerac oli õnnelik või õnnetu hing, kas ta hävitas või kirgastas oma südamedaami Roxane’i elu, ei maksa…
-
Meie päevalehtede küllalt pahaendeline (või pahatahtlik?) Venemaa-teemaline uudistevalik oleks nagu unustanud, et ka selles riigis pole ühiskond sugugi homogeenne. On olemas ka see Venemaa, kes kutsus äsja „Uue draama” festivalile meie NO99 mängima lavastust „Totu Kuul” ja kes samal päeval (25. septembril) osales üsna arvukalt Mikk Mikiver mälestusõhtul. Ja on ka see Venemaa, kes püsti seistes tormiliselt aplodeeris Lev Dodini uuslavastuse „Elu ja saatus” Moskva etendustel.
Dodini…
-
Sirbi viimases hooajatutvustuses jäävad valgusvihku Eesti Nukuteater, Vene Draamateater, Varius – omanäolised teatrid, eriilmelise repertuaariga. Kõigil on esimesed uuslavastused ka juba publikuni jõudnud.
Nukuteater – Bullerby lastest kolme musketäriniTervelt 11 uuslavastusega oma vaatajaid üllatav Eesti Nukuteater pakub teatrit mudilastest täiskasvanuteni, nagu nuku- ja noorsooteatrile ka kohane. Teatril puudub küll kunstiline juht-pealavastaja, Andres Dvinjaninov tegutseb juba mõnda aega tavalavastajana ja direktori abi loomingulisel alal on Priit Hummel…
-
Hooaeg on juba käivitunud, esimesed esietendused Tartu festivalil “Draama” ja väljaspool sedagi juba antud. Sirp uurib siiski, mida uut teatrites tulemas. Joone peale jäävad sedakorda väiksemate linnade uued teatriideed. Väikelinnateatrite plaane näikse peegeldavat loosungid “Vähem, aga paremini!” või “Tasa sõuad, kaugemale jõuad!” Ugalas näiteks esietendub sel aastal vaid kaks uuslavastust ja järgmise aasta ideed alles selginevad, esimese esietenduseni jõudnud Rakverel on plaanis kuus, Endlal siiski rohkem…
-
“Sul on ju kõik olemas!” – mõlema näidendi võtmelause. Pärast Mehe kohtumist Naisega (“Talves”) ja pärast Peteri kohtumist Jerryga (“Loomaaialoos”) pole ühegi tegelase elu enam endine. Kõik on muutunud. Naised, perekonnad, majad, papagoid – kõik läinud. Ja mõlemad lood on ühed isevärki lood.
Kaks erinevat “Loomaaialugu”
Kuressaare ja Tallinna “Loomaaialood” on täiesti erineva lavastajalähenemisega. Kuna mõlemad lavastused esindavad selgelt näitlejateatrit, siis on mõtet võrrelda just näitlejatöid. Etteruttavalt olgu…
-
Läbi vanalinna Hobuveski poole kõmpides, Leigol läbielatu veel üsna värskelt meeles, arutasime abikaasaga, et ei tea, kuidas täna läheb ja kas etendus õhtuseks USA-Inglismaa ragbimänguks läbi saab. Et kui juba kord kodust välja sai tuldud, siis vähemalt läheks asja ette – mingiski mõttes. . . . Need mured olid aga nagu peoga pühitud niipea, kui esimene rõõmus punane klouninina nähtavale ilmus ja lustlikult ning erutatud sosinal teatas, et kõik…
-
1. – 8. septembrini kestnud festivali “Draama” võistlusprogrammi kuulus kahe viimase hooaja viisteist lavastust neljateistkümnelt Eesti teatrilt ja trupilt. Iga teater sai võistlusprogrammi lavastuse esitada ise. Festivali reglemendi järgi pidi žürii andma välja kümme võrdse kaaluga mitterahalist preemiat, mille žürii sai ise nimetada. Seejuures ei tohtinud välja anda parima lavastuse preemiat. Parimad valis välja rahvusvaheline žürii koosseisus
Toomas Kiho (žürii esimees), Akadeemia peatoimetaja (Eesti), Anna Lengyel, Kretaköri…
-
Kui palju toidab see festival aga neid teatriinimesi, kellele teatrit kaubana (olgugi hea ja olulise kaubana) reklaamida pole vaja, kellele teatritegemine, korraldamine ja ka sellest kirjutamine, mõtlemine on igapäevatöö? Nemad ootavad festivalilt ilmselt sisulist pidu, kohtumisi, mõttevahetusi, tagasisidet tehtule jne.
Kas seekord läks see korda? Vaadakem asja programmi ülesehituse vaatenurgast. Ja vaadakem seda eelkõige väliskülaliste seisukohast, kelle hulka võiks omamoodi kuuluda ka sedapuhku kodumaalt kaks teatrihooaega eemal…
