-
AITA/IATA
Rahvusvaheline Harrastusteatrite liit ehk AITA/IATA (International Amateur Theatre Association) asutati aastal 1952 Brüsselis ning esimene festival (samaaegselt kolmanda kongressiga) peeti viis aastat hiljem Monacos, osalejaks teatritrupid kaheksast riigist. Mitmete raskete algusaastate tõttu sai Monacost AITA/IATA sõber ja kodupaik, kuhu kuningliku perekonna lahkel loal ja toetusel igal neljandal aastal taas festivali ja kongressi korraldama minnakse. Seal kujunenud traditsioonide kohaselt vältab festival alati kümme päeva, osalevaid truppe on…
-
Suure osa suvel tehtava teatriga kaasneb potentsiaalsele vaatajale alati mingi häda või jama. Kas kunstinõudlik ei näe kunsti, kas rahvas peab jälle kuidagi kuhugi “karuperse” saama-sõitma, kas kunst tuli kätte siiski liiga kallilt, kas “kunst” tuli kätte siiski liiga kallilt jne. Veel kimbutavad inimesi meeleheitehood “kuidas küll jõuaks igale poole” ja “kas küsin piletiraha tagasi ja jätan online-lehes kommimata või ei küsi tagasi ja kommin ropult”.…
-
Nimiosaline Mirtel Pohla loob kauni ausa rolli traagilises mõõtkavas. Kuju välisjoonises näeb teatraalseid poose, dekoratiivset, tarduvat legendile alistumist. Seeläbi võimenduvad näitlejanna hääles saatuse varjundid. Mirtel Pohla avab Jeanne’i hapruse, puhtuse, usalduse, valu. Ta suudab olla lähiplaanis liigutavalt ligi tulev, samas suurvormi mõõtkavas kiirgav ja jõuline. Neitsi kostüümidest (kunstnik Kristi Leppik) lähtub ka tekstist tõukuv mäng musta ja valgega koori rüüdes: musta valgeks rääkimine kohtus, Jeanne musta…
-
“Vabandust? Andke andeks? Mis asi see nüüd oli? Te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Ei mõista! Ei usu!” Just nõndaviisi alustas pea kaks aastat tagasi Andres Keil üht oma Shakespeare’i lavastuse arvustust laia lugejaskonnaga päevalehes. Öeldakse, et ajalugu kordub, selles ajaloo võlu ongi ja seetõttu on temast midagi õppida. Aga miks siiski juhtub nii, et need samad küsimused nüüd uuesti keelele kipuvad? Ja et õpitud pole…
-
Ligi nelisada aastat vanas Kuressaare sadamaaidas näidati sel suvel nelisada aastat tagasi juhtunud tõsist lugu. Lugu armastusest ja pettusest, õiglusest ja ülekohtust vanal heal Rootsi ajal, ning, nagu ikka, peaksid need üldinimlikud teemad puudutama igaühte meist ka täna. Kuid kas puudutavad?
Aare Toikka on dramatiseerinud ja lavastanud ühe üdini traagilise loo Aino Kalda jutustuse “Reigi õpetaja” põhjal. Toikka on toonud Kalda jutustuse kohtusaali, kus põimuvad kohtuistung…
-
Kuuldavasti pidanuks algselt Suure Munamäe jalamil mängitama hoopis Mart Kivastiku näidendit, kuid ühe versiooni kohaselt ei sobinud Kivastiku lugu mõnele omaaegsele malevaisale, teiste sõnul olnud Kivastiku lugu lihtsalt liiga ropp. Abi leiti Lauri Vahtrelt, kes ennast varemgi dramaturgina proovile pannud, ning, mis pole mitte vähem oluline, omal ajal ka aastaid ise malevaõhku nuusutanud.
Kas saakski kirjutada malevast lugu see, kes ise igal kevadel ikka ja jälle sinist…
-
“Meelelahutus” ja “vaatemäng” näikse kujunevat selle suve märksõnadeks. Ja raha lõhn. Nagu lugeda on, ei näi see kriitikuid eriti häirivat – ka üsna keskpärasest jandist või taidluskavast üritatakse mõtteiva otsida (või teatritükile juurde pookida), kuigi paljud suvetükid suubuvad sügisesse suhtelises vaikuses, saamata kriitikuilt kriimuridagi vastukaja. Meedias on esil siiski pea kõik suvelavastused – reklaamikampaaniatena: tehtu vajab ju turundamist! Ja kuuldavasti on turundajate töö vilja kandnud, “suvesaalid”…
-
Hüperrealismi preemia
Selle saab Ariane Mnouchkine’i ja Théâtre du Soleil’ kaheksatunnine lavastus “Les Ephémères” (eesti k ‘põgusad, üürikesed’). Etendus oli küll paras kannatuste rada, sest kuigi pause tehti iga pooleteise tunni järel ning turgutuseks jagati küpsiseid ja vett, olid kõik neli vaatust ühes võtmes ilma erilise arenguta. Kunstiliselt oli selline valik oluline, et rõhutada aja ja inimese elutee kulgu.
Ariane Mnouchkine on isa poolt vene juurtega maailmakuulus prantsuse…
-
Loomulikult oleks ka täielik kirjade valik kergesti põhjendatav, kuid vaevalt on mitmete üsna isikliku iseloomuga kirjade avaldamine õigustatud ja mõistetav. Tänapäeva inimene vahendab ju tarbeinformatsiooni e-kirjade kaudu ja (kas see nüüd ajaloo mõttes just hea on või mitte) need ka kohe või veidi hiljem arvutist kustutab.
Tänuväärne on koostaja Saluvere lisatud sissejuhatus, mis annab üsnagi palju kirjadele juurde, avab mõlema looja tegemisi, ühiskondlik-poliitilise tausta. Viimast võinuks ehk…
-
Viljandi teater Ugala kostitas publikut kahe eriilmelise suvelavastusega. Vabaõhulavadel rändavaks teatritükiks valiti vähe tuntud kirjamehe Bernard Kangermanni (1907–1935) laulumäng “Naabri Mari”. Margus Vaheri lavastust pole risustanud liigsed (võlts)ambitsioonid, sestap on sündinud naivistlik ja elurõõmus kosjakomöödia, lahe teatriõhtu mahlaka emakeelega ja publikule jagatud laululehtedega. Näitetrupp mängis ühtehoidva ja nakatava lustiga. Toredaid karakterrolle sündis mitmeid. Seda laadi lugudes kipub ikka nõnda olema, et “subretipaarid” mõjuvad eredamalt kui esimesed…
