-
Vahel olen sattunud teatris vaatama lugu, mis intensiivselt ei meeldi, mis töötleb mu salakihte ja paneb enesekaitse automaatrežiimil tööle. Ei naudi sellist olukorda, pigem proovin kõrvale hiilida. Aga kui mäng on aus ja mõistus ütleb – hästi teevad, siis vaatad lõpuni ja mäletad seda veel hulk aega. Üks selline „ohtlik” kord oli Rootsi Riksteaterni kunagisel külalisetendusel Tallinna Linnateatris, pealkirjaks „Vaikne muusika” (festival „Talveöö unenägu”, 2002). Lavastus…
-
Esiteks tuleb muidugi tänu avaldada meie presidendile, tänu kellele nägi üks lõhkemiseni täis nukuteatri saalijagu inimesi maailmakuulsat lavastajat ja sama kuulsat lavastust. Eks seesugused ülikuulsad lavastused loovad ikka ja paratamatult vaatajate ootushorisondi, mis pahatihti, nagu kogemused on näidanud, ei pruugigi kunstiteose vastuvõtule kasuks tulla. Ja ootushorisont võib ka vastupidiselt tööle hakata. Loomulikult, „Stalingradi lahing„ oli vaatamist väärt, ja seda isegi sel juhul, kui etendus kujundas ainult…
-
Inimese hingeseisundi halastamatu lahtimuukimisega on teatrilavadel ammustest aegadest tegeletud. Selles lahkamistöös on alati olnud oma meistrid ja oma õpipoisid. Kuidas meistrid sel alal töötavad, seda näeb R.A.A.A.M-i egiidi ja Aleksander Eelmaa käe all lavastatud Mart Kivastiku „Sõduris”.
Me näeme laval kahte inimest, kes mõlemad nimetavad ennast sõduriks. See semantiliselt militaarne sõna on teatavatel puhkudel ümbritsetud ülla oreooliga, näiteks sõdur-vabastaja, rahusõdur jne. Üldjuhul tähendab sõdur ikka seda, kes…
-
Meenub üks õhtupoolik eelmisest kevadest. Balkanimaid külastades peatusin juhuslikult Bosnia ja Hertsegoviina väikelinnas Mostaris. Särav õhtupäike, roniroosid katmas maju. Kaunite rooside varjus olid aga majaseinad kuuliaukudest kirjud. Ühel suurel hoonevaremel puudusid katus ja sein, kunagise paraadukse kohal erendas sõjast imekombel puutumata jäänud neoontahvel kirjaga „Happy New Year”. Selles sõjapõrgu läbi elanud linnas ei osanud kuidagi olla. Ajalugu lämmatas.
Aiman, et umbes sama valusat pitsitust võib tunda…
-
Esmaspäeval tähistab teater Varius Kirjanike Maja musta laega saalis oma 20. sünnipäeva teatraliseeritud õhtuga „Mis on meist alles„, mis võtab kokku paarikümne aasta jooksul tehtu. Ja tehtut pole vähe: Variuse lavastustes on elustunud minevikutegelased nii Eesti kui ka Rootsi, Taani ja Norra kultuuri- ja kirjandusilmast. Ikka teatri särava, väsimatu ja entusiastliku liidri Heidi Sarapuu juhatusel. Kust võtab Heidi Sarapuu visaduse, millega läbi kahe aastakümne vedada teatrit,…
-
Ütleme nii, et ühest tuleneb teine. Hetkel ei võta ma aga endale julgust öelda, et kumb just kummast. See oleks liialt hinnanguline. Individuaalsed hinnangud on aga need, mis tihtilugu ilma faktilise toetuspinnata, kollektiive oma ühise eesmärgi nimel liikudes kiiva kisuvad. Seda sama on vahest ka Vene teatris olulisel määral juhtunud.
Ants Leemets viitas ajakirjanduses ametist lahkunud direktori Marek Demjanovi tegevusele/tegematajätmistele – justkui oleks eelmine direktor sihtasutuse nõukogu…
-
Aasta tagasi avaldasin Sirbis artikli „Kas Balti teatrifestival jääb kestma?” Täna võime pärast 9. – 12. oktoobrini Panevėžyses peetud ning Juozas Miltinise 100. sünniaastapäevale pühendatud kolmandat Balti teatrifestivali tõdeda, et festival kestab ikkagi edasi. Miks „ikkagi”, sellest allpool.
Eesti – teatraalsus!
Nagu eelmisel aastal, kui „Põrgu Wärk” ja ”Misjonärid” võitsid kaheksast välja antud auhinnast kuus, nii lõid ka Eestit sel aastal esindanud NO99 „Garjatšie Estonskije Parni” ja Ugala…
-
Teater VAT alustas 1. oktoobril aastal 1987. ENSVs tegutses toona kümme riigiteatrit. VAT-teater oli esimene uus teater. Mis teater see siis tegelikult oli – harrastusteater, vabatrupp, erateater, väiketeater? Toona niisuguse teatri tarvis terminit nagu polnudki. Kuna asutajateks olid Tallinna Pedagoogilise Instituudi tudengid, nimetati alguses teatrit Väikeseks Akadeemiliseks Tudengiteatriks (teatri tähelühendit on isekeskis aja jooksul tõlgendatud erinevalt: Väike Aga Tubli, Väga Akadeemiline Tallinna Teater, Volli, Aare ja…
-
Andres Noormets (näidendivõistluse žürii liige): 71 on kaunis keskmine kogus. On olnud näitemänguvõistlusi, kus salve tuleb tükke üle saja. Ja kui siia kõrvale teada, et Londoni Royal Court’i nädala saak on umbes 70 teatriteksti, siis miljonilise eestlaskonna kohta pole 70 uut kahe aastaga just eriliselt kilkamisväärne saavutus. Niipalju kvantiteedist.
Sisulise poole pealt vaadates pole kaasaeg just eriti lustlik. Meie kohal näeb lehvimas rasket, rõõmutut, isegi apokalüptilist…
-
Tõnu Kaalep: Kolmandal „Draamal” samas žüriis olles pean kibedusega tunnistama, et olulist progressi või taseme tõusu polnud märgata. See on muidugi minu arvamus, aga ikka oli hulk viletsaid, arusaamatuid, arglikke plakateid, siis hulk keskmisel tasemel plakateid ja lõpuks ka väga häid, kuid üllatusi oli ka ses kategoorias vähe. Nii kardangi, et räägin sama juttu, mis alati. Aga miks peaks status quo’ga rahul olema?
Tõstatasite ju arutelu käigus…
