-
Aastaid tagasi käisime viiekesi Pärnu Endlas vaatamas lõunaeestlaste Madis Kõivu ja Hando Runneli „Küüni täitmist”. Seal oli ühe tegelase pikk-pikk monoloog, mis oli ikka nii pikk, et enamusel hakkas juba igav ja nad ei jõudnud seda enam jälgida. Terve saal hakkas nihelema, aga meie viis keset saali naersime nii, et meid hakati juba imelikult vaatama: mida me ometi naerame, mis siin üldse naerda on? Kas see…
-
Mis on limbo? Lapselikult kõlav sõna, kuid lapselikkusega pole siin midagi pistmist. Kavalehelt loeme, et sõnal on kolm tähendust: tants – mida madalamalt takistuse alt läbi lähed, seda parem; ooteseisund, kus keegi ei söanda midagi teha enne, kui asjaolud muutuvad või selguvad; koht taeva ja põrgu vahel. Kõik need kolm tähendust saavad Mart Kampuse lavastuses oluliseks.
Lavastus on hästi õnnestunud. Etendus kestab kolm tundi, kuid aeglasele tempole…
-
Unistused on kahtlemata igavene teema, aga viimasel ajal on neist ja nende võimalikkusest millegipärast palju juttu. Küll on kuulutatud töö, küll ajaloo lõppu. Prantsusmaal-Saksamaal on unistuste mõttekusest ja reaalpoliitika paratamatusest räägitud seoses 68. aasta tudengiliikumise põlvkonna pensionile jäämisega. Mis see siis omal ajal oli? Tõesti viimane utoopia? Miks on just utoopia mõiste õhus? Berliini teatrifestivali „Spielzeit’Europa” selleaastaseks motoks on „paradiis praegu”. 1968. aasta lillelapsed teemaks ka…
-
„Said sa aru. Kui üks naine tahab, võib ta ikka sellise pasa kokku keerata,” saatis pärast esietendust üks naisterahvas võiduka pilgu kaasa poole, samas teda käevangu haarates. Jah, nii ongi. Sellest lugu räägibki. Kuidas naise pimestatud eneseuhkus võtab korraga tuld valesti valitud sõnadest ja ebasiirast tundepuhangust, kui kergelt võib armastus muuta oma palet, kasvada üle vihkamiseks, mis korraga vulkaanipurskena toimib ja millel on sedavõrd laastavad tagajärjed,…
-
Eesti ajakirjanike õpetaja Juhan Peegli lahkumisnädalal mõtisklesid paljud tema õpilased meie ajakirjanduse mineviku, oleviku, tuleviku üle. Sisimas ja avalikult. Küllap paljude meeles mõlkus üks Peegli õpetussõna, mis ka Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna eetikakoodeksisse „Academia Žurnalistika” kirja pandi ja mida läinud nädalal paljude lehtede veergudel tsiteeriti: „ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali”. Juba sõna „kangelane” selles teesis ajaks nii mõnegi tänase ajakirjanduses sebija pea…
-
„Soome hobuse” esietendusele järgnenud esimeses kahes arvustuses päevalehtede kiirreageerimiskriitikutelt räägitaks justkui kahest erinevast lavastusest. Merit Kask Postimehes nimetab lavastust teatriks Harju keskmisele ehk mitte kellelegi, mainides, et „Siin pole mitte midagi, mis korda läheks. Ei tegijatele endile, rääkimata siis vaatajast.” (Postimees 9. X, „Teater Harju keskmisele ehk mitte midagi”). Kristi Eberhart aga leiab, et lavastus ”pakub vaimukat ja sotsiaalselt tundlikku dialoogi, mahlakaid karaktereid ning elulist süžeed…
-
Septembris tegutses festivali „Noor tants” korraldusel Viljandis viis Euroopa action-teatri õpetajat, kes moodustavad Euroopa Action-teatri Ansambli (European Action Theater Ensemble – EAT). Need inimesed kutsus kokku ameeriklasest berliinlane Sten Rudström, kelle eesmärgiks oli luua Euroopas tegutsev action-teatri (AT) grupp, et pärast mõneaastast ühist treeningtegevust jõuda etendusteni, mis aitaksid seda improvisatsioonivormi näitlikustada.
Seni Euroopas selline ansambel puudub ja ATd kasutatakse peamiselt treeningmeetodina. AT on rajanud ja seda…
-
Tallinn tundub linnana, kus on üha vähem ruumi. Ruumi tänavatel liikuda – juhul kui ei liiguta autos. Ruumi kusagil mõnusalt aega veeta – juhul kui ei meeldi sukelduda ostukeskustesse. Tallinnasse ei kujuta ette mõnd nurgapealset raamatupoekest (ma ei pea silmas kahekorruselisi suuri müügipindasid), kus saaks kohvi ja kohapeal valmistatud kukli kõrvale diivanil lösutades tunnikese üht-teist sirvida ja lasta silmade eest mööda tänava virvarri. Tallinnas leidub üleüldse…
-
„Kangelase” lavaletulek langeb aega, kus võime rõõmu tunda ajaloohuvi tõusu ja mitmekesistumise pärast. Ilmub eriplaanilisi käsitlusi, millest tõukuvad debatid ajaloo mõtestamise üle. Seda toetab mõningate ajakirjade ja kirjastuste huvi moodsa ajaloometodoloogilise mõtte vahendamise vastu. Üha enam kohtab ajalooteemade kriitilist ja eri perspektiividest ülekirjutamist.
Sellise paljulubava ajaloopildi tekkimine on võtnud tegelikult üllatavalt vähe aega ja me ei peaks süüdistama neid, kes ei saanud valida sedavõrd laia teed. Taas…
-
Vahel olen sattunud teatris vaatama lugu, mis intensiivselt ei meeldi, mis töötleb mu salakihte ja paneb enesekaitse automaatrežiimil tööle. Ei naudi sellist olukorda, pigem proovin kõrvale hiilida. Aga kui mäng on aus ja mõistus ütleb – hästi teevad, siis vaatad lõpuni ja mäletad seda veel hulk aega. Üks selline „ohtlik” kord oli Rootsi Riksteaterni kunagisel külalisetendusel Tallinna Linnateatris, pealkirjaks „Vaikne muusika” (festival „Talveöö unenägu”, 2002). Lavastus…
