-
Tuleb kergendusohkega nentida, et olles „sebitavate naiste” east pöördumatult väljas, ei kuulu ma „Nõksu” sihtgruppi. Vahetum ja otsesem samastumislust jäägu nooremale publikule, esietendusel pakataski saal rõõmsast eufooriast.
Kuigi Ann Jellicoe’ näitemäng on kirjutatud 1961. aastal, mõjub Priit Võigemasti lavastus värskendava tuulepuhanguna, milles sundimatu osa ka kentsakal nostalgial. Kui Alo Kõrve tegelaskuju lavale ilmudes oma niigi laitmatut juuksetukka kohendas, meenus muusikal „Grease” ning Võigemasti sealne juhtroll.
„Nõksu”…
-
-
Loodan, et soliidne sinine raamat, mille kaanel punktvalguses „Isiklik teater”, on jõudnud poelettidele. Autoritena on kirjas Rait Avestik & Co. Kohe alguses võib ausalt tunnistada, et kuigi tegemist on nn juubeliväljaandega, siis sisuliselt on see tõsine ja missioonitundlik ajalooraamat, kus püütud jäädvustada VAT-teatri 20-aastast tegevust.
Tunnen Rait Avestikku juba pikemat aega kui perekonnasõpra ja kolleegi, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimeest. Noores lennukas mitmekülgsete huvidega mehes oli raske…
-
Õppetöö jaguneb kolme suurde gruppi. Eriala õppeainete grupp, ühiskondlikud distsipliinid ja üld-distsipliinid: humanitaar-teatrialased distsipliinid. Üksikud etappdistsipliinid: vehklemine, jumestamine, psühholoogia. II grupp aineid – see on humanitaarne tee, mis viib teid algallikate juurde: kuskohalt oleme tulnud, kus oleme praegu. Et me oskaks määrata suunda, kuhu läheme homme. Peame lahti saama sellest naiivsest ettekujutusest, et meiega algab teater. Et mõistaksime otsinguid ja kõike muud, mis on olnud enne…
-
Hendrik Toompere ujub oma tekstis, mis käsitleb tänaseni kirglikke vaidlusi põhjustavaid Eesti lähiajaloo episoode vahetult pärast suurriikide vahel peetud sõja ametlikku lõppu, üsna vabalt nii ajas kui ruumis, laseb oma tegelastel sujuvalt kõndida edasi-tagasi üle elu ja surma piiri. Eriti peategelasel ehk kommunistil. Kommunist (piirkonnavolinik vms) koos oma külalollidest käsilastega võitleb metsavendadega, teeb hirmutegusid, sunnib teisigi neidsamu jõledusi korda saatma ning pakub lõpuks, kui ta on…
-
Möödunud nädala keskel toimus teatris NO99 sündmus, millesarnast kogeda pole tihti antud. Kristjan Sarv oli valinud lõigu Henry Milleri „Vähi pöörijoonest” (lk 187 – 188 ning lk 190 eestikeelses 1992. aasta väljaandes, tõlkinud Erkki Sivonen, monoloog ebainimlikust kunstnikesoost ning kõige voolamisest) ning esitas seda 99 korda, tehes umbes iga kümne monoloogi järel umbes 5minutilisi ja suuremate osade (kolmandik, pool, kaks kolmandikku) möödudes umbes 10minutilisi pause. Kõik…
-
Saša Pepeljajev on öelnud, et kirjandus on talle kontseptsiooni ja atmosfääri, mitte ümberjutustuse allikas, ning teatris on tähtsam see, mida nähakse, mitte see, mida öeldakse (Eesti Päevaleht 24. IX 2005).
Lavakunstikooli tudengitega loodud „Fausti”-aineline „tsuaF” manifesteerib neid sõnu pea sajaprotsendiliselt. Siin teatris on kõik silmale vaatamiseks välja pandud, Goethe sõnad ja hüplikud lookatked inimkeha võimete piirides füüsilisse, käegakatsutavasse vormi valatud, ning need loendamatud vormid vähemalt 4…
-
Mis on limbo? Lapselikult kõlav sõna, kuid lapselikkusega pole siin midagi pistmist. Kavalehelt loeme, et sõnal on kolm tähendust: tants – mida madalamalt takistuse alt läbi lähed, seda parem; ooteseisund, kus keegi ei söanda midagi teha enne, kui asjaolud muutuvad või selguvad; koht taeva ja põrgu vahel. Kõik need kolm tähendust saavad Mart Kampuse lavastuses oluliseks.
Lavastus on hästi õnnestunud. Etendus kestab kolm tundi, kuid aeglasele tempole…
-
Unistused on kahtlemata igavene teema, aga viimasel ajal on neist ja nende võimalikkusest millegipärast palju juttu. Küll on kuulutatud töö, küll ajaloo lõppu. Prantsusmaal-Saksamaal on unistuste mõttekusest ja reaalpoliitika paratamatusest räägitud seoses 68. aasta tudengiliikumise põlvkonna pensionile jäämisega. Mis see siis omal ajal oli? Tõesti viimane utoopia? Miks on just utoopia mõiste õhus? Berliini teatrifestivali „Spielzeit’Europa” selleaastaseks motoks on „paradiis praegu”. 1968. aasta lillelapsed teemaks ka…
-
Aastaid tagasi käisime viiekesi Pärnu Endlas vaatamas lõunaeestlaste Madis Kõivu ja Hando Runneli „Küüni täitmist”. Seal oli ühe tegelase pikk-pikk monoloog, mis oli ikka nii pikk, et enamusel hakkas juba igav ja nad ei jõudnud seda enam jälgida. Terve saal hakkas nihelema, aga meie viis keset saali naersime nii, et meid hakati juba imelikult vaatama: mida me ometi naerame, mis siin üldse naerda on? Kas see…
