-
Ugala etendatava „Põhjas” nimel tasub kaenlaaluseid rookida küll. Gorki „Põhjas” on keeruline, kuid tänuväärt väljakutse, sest tegelaskujusid on ligi kakskümmend ja ükski pole päris tähtsusetu kõrvalosa, igale neist on autor andnud võimaluse jutustada oma lugu, igal osatäitjal on võimalik end lavatükis suureks mängida. Selline polüfooniline lavateos eeldab ühtlaselt tugevat truppi, vähimgi ebakõla lõhuks terviku. Ugala näitlejaskond teenis usalduse välja, trupi sooritus oli enamasti terviklik, tempokas, usutav…
-
Mäletan päris eredalt Yasmina Reza „Kunsti” esimest lavastust Eestis: see lavastati Eesti Draamateatris neli aastat pärast näidendi esmailmumist. Hendrik Toompere jr lavastuses astusid üles Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Lembit Ulfsak, kes läbisid autori teksti tõelise jõulisusega. Praegu valdab mind tunne, et just kõnealune lavastus, mida sai ka mitu korda vaadatud, taastekitas sügavama huvi teatrikunsti vastu. Võib-olla.
Igatahes oli Ugalas etendatavat Robert Annuse uusversiooni vaadates huvitav kogeda…
-
Elavat teatrit ei saa teha nagu ametnik kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. Seal, kus nii tehakse, haiseb teater koolnu järele ning on mõttetu, tundetu – ja igav. Kui kohtusin esmakordselt Jõhvi teatriga Tuuleveski, siis üllatasid nad mind oma pidurdamatu innukusega, oma tegutsemisrõõmuga ja ausa sooviga ammutada uusi ideid, et korrastada oma loomeaparaati, mis oli pikka aega olnud professionaalse lavastajata. Venekeelne Tuuleveski oli siis juba…
-
Vanamoelisuses pole mind siiani süüdistatud (alla kolmekümne noormehele oleks see ka ootamatu etteheide), aga viimase aja arvustusi lugedes olen üha enam tabanud end igatsemas vanu aegu, kui teatrikriitika oli muuseas ka teatri kriitika. Näiteks päevalehtedes ilmunud kirjutised „Periklese” või „Sigma Tau-C705” kohta on olnud küll tänuväärne ja huvitav lugemismaterjal, kuid lavastustest, rääkimata näitlejatest või kujundusest, ei saa teada pea midagi. Mispuhul nii?
Kõige lihtsam oleks hõisata, et…
-
Lavastajaauhind
Tiit Ojasoo – lavastus „ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni” (NO99).
Naisnäitleja auhind
Piret Laurimaa – Kelli Lund lavastuses „Karge meri” ja Arkadina lavastuses „Kajakas” (Endla).
Meesnäitleja auhind
Üllar Saaremäe – Cyrano lavastuses „Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater).
Naiskõrvalosa auhind
Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas” (Von Krahli teater).
Meeskõrvalosa auhind
Taavi Teplenkov – Lemmergas lavastuses „Voldemar” (Eesti Draamateater).
Kunstniku auhind
Silver Vahtre, Krista Tool, Margus Vaigur – lavastuse „Kangelane” kujundus (Endla).
Sõnalavastuste eriauhind
Mart Koldits – ereda loomingulise idee…
-
Ühel ööl kogunesid inimesed kivimurrus lõkketule ümber, et end soojendada ja üksteisele lugusid jutustada. Järsku tuli kellelegi pähe mõte tõusta püsti ja kasutada loo illustreerimiseks oma varju. Tuleleekidest tekkinud varju toel manas too inimene kivimurru seinale üleelusuurusi tegelasi. Ülejäänud, kes jälgisid lummatult vaatepilti, tundsid neis kujudes vähehaaval ära tugeva ja nõrga, rõhuja ja rõhutu, jumala ja sureliku.
Tänapäeval on lõkketule asemel prožektorite valgus ja kivimurru seinte…
-
Teatrirahvast on ju palju ja iga tähelepanu teeb südame soojaks. Mul oli küll hea meel oma nime esitatute seast leida, kuigi kunagi olen Põldroosi auhinna juba saanud. Žüriid on enamasti valikuga hädas, seekord oli meie žürii veel eriti. Eesti teatri juubeliaasta ja lavakooli juubel tõid kaasa olulisi teatriloolisi uurimusi, kauneid ja sisukaid raamatuid.
Me pole küll teinud absoluudiks, et Põldroosi auhinda ühele inimesele korduvalt ei anta, kuid…
-
Eelnevaga seostub ka seekordne nominentide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda…
-
-
Küllap vaetakse juhatuses põhjalikult nominentide töid, loetakse arvustusi mitmeid kordi üle ja vaieldakse tuliselt. Hoolimata paljude praktikute väitest, et nemad kriitikat ei loe, usun siiski, et kriitikapreemia valimisel tehakse tõsist tööd, surutakse maha subjektiivsus ega eirata neid kriitikuid, kes nii mõnegi juhatuse laua taga istunud praktiku töid karmilt nuhelnud. Ometigi, pidades silmas aastaid kestvat tagasiside puudumist kriitikapreemia osas, vahest peaks muutma statuuti ja delegeerima kriitikapreemia nomineerimise-auhindamise…
