-
Raadioteater tõi 2007. aastal välja kuus uut kuuldemängu, mis pakuvad oma suunitluselt ja sihtgrupilt elamusi nii pisut eksperimentaalsema teatri huvilistele kui ka koguperekuuldemängu austajaile. Olgu lisatud, et väga suuri kääre nende kahe äärmuspunkti vahel ei tekkinud: ette polnud võetud ei ülielitaarsele kuulajaskonnale mõeldud padueksperimente ega ka kohustuslikuna mõjuvat laiatarberepertuaari.
Kõige katsetuslikum lavastus jäigi aasta algusse, 13. jaanuaril esietendus Roland Schimmelpfennigi „Araabia öö”, mis sündis EMTA lavakõne magistrantide…
-
Mõeldes aastaarvudele, mõjub Maksim Gorki näidendi „Põhjas” Ugala lavale jõudmine sümboolselt: täpselt 25 aastat tagasi, aastal 1983, esietendus Ugalas Jaan Toominga ekspressiivne tõlgendus, 40 aastat tagasi, 1968. aastal, Grigori Kromanovi lavastus lavakunstikateedri III lennuga ja 105 aastat tagasi, 1903. aastal, alustas Gorki näidend eesti teatris oma lavaelu. Teose ilmudes lavastati näidendit üsna usinasti, huvitav on seegi tõik, et sajandi algusest kuni nõuka ajani lavastati Gorkit tunduvalt…
-
Ugala etendatava „Põhjas” nimel tasub kaenlaaluseid rookida küll. Gorki „Põhjas” on keeruline, kuid tänuväärt väljakutse, sest tegelaskujusid on ligi kakskümmend ja ükski pole päris tähtsusetu kõrvalosa, igale neist on autor andnud võimaluse jutustada oma lugu, igal osatäitjal on võimalik end lavatükis suureks mängida. Selline polüfooniline lavateos eeldab ühtlaselt tugevat truppi, vähimgi ebakõla lõhuks terviku. Ugala näitlejaskond teenis usalduse välja, trupi sooritus oli enamasti terviklik, tempokas, usutav…
-
Mäletan päris eredalt Yasmina Reza „Kunsti” esimest lavastust Eestis: see lavastati Eesti Draamateatris neli aastat pärast näidendi esmailmumist. Hendrik Toompere jr lavastuses astusid üles Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Lembit Ulfsak, kes läbisid autori teksti tõelise jõulisusega. Praegu valdab mind tunne, et just kõnealune lavastus, mida sai ka mitu korda vaadatud, taastekitas sügavama huvi teatrikunsti vastu. Võib-olla.
Igatahes oli Ugalas etendatavat Robert Annuse uusversiooni vaadates huvitav kogeda…
-
Elavat teatrit ei saa teha nagu ametnik kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. Seal, kus nii tehakse, haiseb teater koolnu järele ning on mõttetu, tundetu – ja igav. Kui kohtusin esmakordselt Jõhvi teatriga Tuuleveski, siis üllatasid nad mind oma pidurdamatu innukusega, oma tegutsemisrõõmuga ja ausa sooviga ammutada uusi ideid, et korrastada oma loomeaparaati, mis oli pikka aega olnud professionaalse lavastajata. Venekeelne Tuuleveski oli siis juba…
-
Vanamoelisuses pole mind siiani süüdistatud (alla kolmekümne noormehele oleks see ka ootamatu etteheide), aga viimase aja arvustusi lugedes olen üha enam tabanud end igatsemas vanu aegu, kui teatrikriitika oli muuseas ka teatri kriitika. Näiteks päevalehtedes ilmunud kirjutised „Periklese” või „Sigma Tau-C705” kohta on olnud küll tänuväärne ja huvitav lugemismaterjal, kuid lavastustest, rääkimata näitlejatest või kujundusest, ei saa teada pea midagi. Mispuhul nii?
Kõige lihtsam oleks hõisata, et…
-
Eelnevaga seostub ka seekordne nominentide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda…
-
-
Küllap vaetakse juhatuses põhjalikult nominentide töid, loetakse arvustusi mitmeid kordi üle ja vaieldakse tuliselt. Hoolimata paljude praktikute väitest, et nemad kriitikat ei loe, usun siiski, et kriitikapreemia valimisel tehakse tõsist tööd, surutakse maha subjektiivsus ega eirata neid kriitikuid, kes nii mõnegi juhatuse laua taga istunud praktiku töid karmilt nuhelnud. Ometigi, pidades silmas aastaid kestvat tagasiside puudumist kriitikapreemia osas, vahest peaks muutma statuuti ja delegeerima kriitikapreemia nomineerimise-auhindamise…
-
Maailm on avatud ja need, kes on rakendust leidnud mujal, ei ole kuhugi kadunud. Aile Asszonyi (vabakutseline) säravad ülesastumised kontserdi- ja teatrilaval ei ole jäänud tähelepanuta. Musikaalsed, jõulised ja hingestatud olid tema kangelannad Beethoveni „Fidelios” (Leonore) Viinistus Nargeni festivalil ja Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergis” (Naine). Tatjana Romanova (Soome Rahvusooper) võimas ja südamlik esitus andis Pärnus Bizet’ „Carmeni” Micaëla rollile lausa uue tähenduse. Pärnus ju statsionaarset…
