-
Täna esietendub Tartus Sadamateatris Mark Ravenhilli, Hilary Fannini, Stephen Greenhorni ja Abi Morgani näidend „Võta mind!”, kus mängivad kaasa Hilje Murel, Laura Peterson, Helena Merzin, Margus Jaanovits ja Markus Luik. Ravenhilli eestvõttel valminud nelja dramaturgi ühistöö „Võta mind!” on sulle juba kolmas kord tema loomingut lavale panna. Mis selle dramaturgi juures sind huvitab, et ikka ja jälle ta tööde poole pöördud?
See näidend on mul sahtlis oodanud…
-
Žürii: esimees Jaak Allik, Mari-Liis Küla, Madis Kolk, Reet Mikkel, Aare Pilv, Pille-Riin Purje, Anneli Saro.
LAVASTAJAAUHIND
Merle Karusoo – „Voldemar” (Eesti Draamateater), Mart Koldits „Proffet” (suveprojekt), Kalju Komissarov – „Kangelane” (Endla), Tiit Ojasoo – „GEP” (NO99), Kristjan Smeds – „Kajakas” (Von Krahli teater).
NAISNÄITLEJA AUHIND
Luule Komissarov – Zenta, „Sirelikassid” (Ugala), Piret Laurimaa – Kelli Lund, „Karge meri”; Arkadina, „Kajakas” (Endla), Ülle Lichtfeldt – Naine, „Mina, naine” (Rakvere teater),…
-
Ott Karulin on mind nimetanud ruuporiks, lausa esiruuporiks, seda seoses teatriga NO99, mille loomenõukogu liige olen. Võtan seda komplimendina, kuigi endal on viimasel ajal tunne, et kui mu näol on ülepea tegu ruuporiga, siis pigem isehakanuna Von Krahli teatri puhul. Nende viimaste aastate lavastused nagu „Ainult võltsid jäävad ellu”, „Jänese aasta”, „Faust” ja „Hamletid” kuuluvad kõik mu lemmikute hulka ning ma pole ka kirjutades kiitusega kitsi…
-
1939.-1940. aasta hääletu alistumine ning sellele järgnenud häving on Eesti ühiskonnas tänapäevani kinni kasvamata haav. Ühelt poolt on selge, et Eesti saatuse määrasid ära maailma suurriikide kokkulepped, teiselt poolt jääb igaveseks õhku küsimus, kas Eestil poleks siiski olnud võimalik selle surve alt paremate tulemustega pääseda. Seda laadi aruteludele lisab kaalu Soome saatus, mis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salajaste lisaprotokollidega samal kombel paika pandud nagu Eesti oma, kuid…
-
1965. aastal sündinud Kentaur õppis 1980ndatel maalikunsti nii kunstikoolis kui ka -akadeemias, tema õpetajad olid tuntud novaatorid Gábor Záborszky, Zoltán Tölg-Molnár. 1980ndate lõpul tegutses ta uuendusliku balleti meeskonnas. Kunsti kõrval õppis Kentaur ka klassikalist muusikat, kuid 1980ndate algul oli ta uue laine rokkbändi Satöbbi looja ning peamine muusika autor. 1989. aastal, esimest korda Ungari rokkmuusika ajaloos korraldas ta tõeliselt sünteetilise etteaste, kuhu olid haaratud nii teatri-,…
-
“See ei ole Tammsaare!” esietendus Anton Hansen Tammsaare 130. sünniaastapäevaks Tammsaare muuseumis. Teater Varius Heidi Sarapuu juhendamisel teeb juba paarkümmend aastat vaikselt, aga järjekindlalt ütlemata tänuväärt tööd, elustades laval luuleseades või ka proosatekstidena meie kultuuri suurkujusid, aga ka ebaõiglaselt varju jäänud kultuuriloojaid.
Nüüd on Varius ette võtnud Anton Hansen Tammsaare, eestiaegse kirjaniku, kes nõukogude ajal kanoniseeriti, kuigi Tammsaare ei mahu kuidagi proletaarkirjanduse raamistikku. Kui koos vabaduse…
-
Minu elutöö on tehtud. Olen yle 60 aasta vana, pensionieelik. Ma ei taha Sulle anda autoriteetseid nõuandeid, vaid osutada ainult ohtudele, mis varitsevad näitlejat tema elukutses. Iga autoriteet on kurjast, sest siis ei mõelda enam oma peaga, vaid toetutakse kellegi teise mõtetele. Aga teise kasutamine karguna tähendab enda tunnistamist invaliidiks. Igayhel on käia oma tee ja selle leidmine on väga tähtis. Sõltumine yhiskonnast, tööst, teisest inimesest,…
-
Kuigi selles pole midagi üllatavat (nii heas kui halvas mõttes), et viimasel ajal ja üsna tihti kaunistavad meie teatrite repertuaari lavastajaks pürgijate-tahtjate ja näitlejate esmakordsed lavastuskatsetused, peaks (endise? teatri)kriitiku ja ajakirjaniku lavastajadebüüt nii endised kui tulevased kolleegid üsna elevile ajama. Vabamas vestluses oleme praktikutelt ikka kuulnud soovitust „mis sa virised, tee ise paremini”, mille peale ei oskagi nagu muud kosta, kui et „teeks küll, aga pole…
-
Jaan Toominga teatritööd järgivad juba paar viimast kümnendit eetilist imperatiivi, otsides meie maise elu vaimselt olulisi (või kadunud?) väärtusi. Sobitada neid manduva kapitalismiühiskonna pinnasesse on justkui tulutu ettevõtmine. Praeguse ühiskonna väärtusorientatsioon ei küüni kuidagigi Toominga eetiliste tõekspidamisteni. Eneseotsingud (mis on elu väärt? mis teeb elu elamisvääriliseks?) on asendunud mängiva-kaupleva ja materiaalsele edule orienteeruva tarbimisühiskonna väärtuste-reeglitega. Ka viimaste nädalate kultuurijutud keerlevad vaid (käibemaksu)raha ümber, poliitilises mängusaginas meenub…
-
Austusavaldus – nii nimetab Jaan Undusk kavalehel oma näidendit „Boulgakoff” ja nii võiks määratleda ka selle lavastust Eesti Draamateatris. Austusavaldus Mihhail Bulgakovile, kammitsetud, kuid pidurdamatule loojale, ajatule elu- ja loomistungile. Tegu pole sellise kummardusega, mille tegid Merle Karusoo ja Andrus Kivirähk Voldemar Pansole (võib-olla ajalise, geograafilise või kultuurilise distantsi tõttu?), vaid ekstaatiline inspiratsioonipuhang ja otse ebamaine ülistus kaugele geeniusele, kelle koondnimeks Boulgakoff.
Kui Undusk võttis kummardamise…
