-
Teatritegemine eeldab viiulimängu-sarnast instrumenditundlikkust. Hea viiuldaja suudab ka kehvemast puust pilli kenasti kõlama panna, samas võib kõrgklassi instrument esitusele lisada ainult sellele ühele haruldasele instrumendile omaseid tonaalsusi. Teatris on lavastaja põhiliseks instrumendiks näitleja, teine inimene, kelle kaudu kogenud lavastaja oskab vaatajateni tuua oma sõnumi, ilma et peaks ise lavalaudadele astuma vaatajatele asju üle seletama.
Sõltuvalt lavastaja-näitleja suhtest võib eristada kahte teatritegemise laadi. Teatrit, milles domineerib lavastaja…
-
-
Ma ei tea, kui kuulatav ja populaarne raadioteater praegu üldse on. Aga uusi ja huvitavaid kuuldemänge aina tekib, ja sellega on seotud paljud andekad inimesed. Järelikult tühja tööd ei tehta ja on kuulajaid ka peale minusuguste, kellel on see harjumus juba lapsepõlvest saati. Loodan, et kuulavad ka nooremad inimesed. Ja tahaks, et üldse teadvustaksid endale selle võimaluse ka need, kellel muidu enam raadiokuulamise harjumust ei ole.…
-
Raadioteater tõi 2007. aastal välja kuus uut kuuldemängu, mis pakuvad oma suunitluselt ja sihtgrupilt elamusi nii pisut eksperimentaalsema teatri huvilistele kui ka koguperekuuldemängu austajaile. Olgu lisatud, et väga suuri kääre nende kahe äärmuspunkti vahel ei tekkinud: ette polnud võetud ei ülielitaarsele kuulajaskonnale mõeldud padueksperimente ega ka kohustuslikuna mõjuvat laiatarberepertuaari.
Kõige katsetuslikum lavastus jäigi aasta algusse, 13. jaanuaril esietendus Roland Schimmelpfennigi „Araabia öö”, mis sündis EMTA lavakõne magistrantide…
-
Kuuldemängu traditsiooniline, konkreetsele narratiivile toetuv vorm on ilmselt tuttav ja toob nostalgiliselt lapsepõlve meelde paljudele raadioteatri püsikuulajatele, seda ajast, kui üks raadiokanal kroonis konkurentsitult toonase muu meedia kõrval auväärsel positsioonil. Täna 80. sünnipäeva tähistav raadioteater on tõenäoliselt ja paratamatult taandunud tagasihoidlikumasse kuulajanišši, ent pole ometigi minetanud omaaegseid traditsioone, samas eksperimenteerides, otsides uut. Tavapärastest žanritest ja muutumatuna on kindlasti rohkem esil järjejutt, kuuldemäng on viimastel aastakümnetel kasutanud…
-
Mõeldes aastaarvudele, mõjub Maksim Gorki näidendi „Põhjas” Ugala lavale jõudmine sümboolselt: täpselt 25 aastat tagasi, aastal 1983, esietendus Ugalas Jaan Toominga ekspressiivne tõlgendus, 40 aastat tagasi, 1968. aastal, Grigori Kromanovi lavastus lavakunstikateedri III lennuga ja 105 aastat tagasi, 1903. aastal, alustas Gorki näidend eesti teatris oma lavaelu. Teose ilmudes lavastati näidendit üsna usinasti, huvitav on seegi tõik, et sajandi algusest kuni nõuka ajani lavastati Gorkit tunduvalt…
-
Ugala etendatava „Põhjas” nimel tasub kaenlaaluseid rookida küll. Gorki „Põhjas” on keeruline, kuid tänuväärt väljakutse, sest tegelaskujusid on ligi kakskümmend ja ükski pole päris tähtsusetu kõrvalosa, igale neist on autor andnud võimaluse jutustada oma lugu, igal osatäitjal on võimalik end lavatükis suureks mängida. Selline polüfooniline lavateos eeldab ühtlaselt tugevat truppi, vähimgi ebakõla lõhuks terviku. Ugala näitlejaskond teenis usalduse välja, trupi sooritus oli enamasti terviklik, tempokas, usutav…
-
Mäletan päris eredalt Yasmina Reza „Kunsti” esimest lavastust Eestis: see lavastati Eesti Draamateatris neli aastat pärast näidendi esmailmumist. Hendrik Toompere jr lavastuses astusid üles Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Lembit Ulfsak, kes läbisid autori teksti tõelise jõulisusega. Praegu valdab mind tunne, et just kõnealune lavastus, mida sai ka mitu korda vaadatud, taastekitas sügavama huvi teatrikunsti vastu. Võib-olla.
Igatahes oli Ugalas etendatavat Robert Annuse uusversiooni vaadates huvitav kogeda…
-
Elavat teatrit ei saa teha nagu ametnik kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. Seal, kus nii tehakse, haiseb teater koolnu järele ning on mõttetu, tundetu – ja igav. Kui kohtusin esmakordselt Jõhvi teatriga Tuuleveski, siis üllatasid nad mind oma pidurdamatu innukusega, oma tegutsemisrõõmuga ja ausa sooviga ammutada uusi ideid, et korrastada oma loomeaparaati, mis oli pikka aega olnud professionaalse lavastajata. Venekeelne Tuuleveski oli siis juba…
-
Vanamoelisuses pole mind siiani süüdistatud (alla kolmekümne noormehele oleks see ka ootamatu etteheide), aga viimase aja arvustusi lugedes olen üha enam tabanud end igatsemas vanu aegu, kui teatrikriitika oli muuseas ka teatri kriitika. Näiteks päevalehtedes ilmunud kirjutised „Periklese” või „Sigma Tau-C705” kohta on olnud küll tänuväärne ja huvitav lugemismaterjal, kuid lavastustest, rääkimata näitlejatest või kujundusest, ei saa teada pea midagi. Mispuhul nii?
Kõige lihtsam oleks hõisata, et…
