-
Jaanuarist märtsini õppisid Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis taas vahetusüliõpilased Londoni teatrikoolist, Rose Brufordi kolledžist. Üliõpilasvahetus lavakunstikooli ja Rose Bruford kolledži vahel kestab juba kaheksandat aastat. Seekordne vahetus oli rahvarohkeim, Londonis õppis 17 lavakunstikooli teise kursuse näitleja õppesuuna tudengit ja Tallinnas 16 kolledži üliõpilast. (Võrdluseks: esimesel vahetusaastal olid numbrid 7 ja 8, eelmisel aastal 11 ja 13.) Sel aastal liitus Londoni tudengitega ka kaks üliõpilast Türgist,…
-
Raamatu „Critical Essays on Shakespeare’s Richard III” peatükis postmodernsete „Richard III” tõlgenduste kohta kirjutab Hugh Macrae Richmond, et selle näidendi saatus on olla „lammutatud, ümber kujundatud, ümber ehitatud ja tõlgendatud moodsate eelistuste, huvide ja teooriate valguses” (lk 257). Tõepoolest, ka seekordse lavaloo algtõukepunktiks on olnud Richardi kuju, kuid selle asemel, et näidendit mugandada, on lavastaja Uku Uusberg loole käärid julgelt sisse löönud ja eraldanud selle killu,…
-
Teatritegemine eeldab viiulimängu-sarnast instrumenditundlikkust. Hea viiuldaja suudab ka kehvemast puust pilli kenasti kõlama panna, samas võib kõrgklassi instrument esitusele lisada ainult sellele ühele haruldasele instrumendile omaseid tonaalsusi. Teatris on lavastaja põhiliseks instrumendiks näitleja, teine inimene, kelle kaudu kogenud lavastaja oskab vaatajateni tuua oma sõnumi, ilma et peaks ise lavalaudadele astuma vaatajatele asju üle seletama.
Sõltuvalt lavastaja-näitleja suhtest võib eristada kahte teatritegemise laadi. Teatrit, milles domineerib lavastaja…
-
Nagu igal kogenud näitlejal on tajutav rollislepp, on ka igal teatril lavastuste slepp, oma ajalugu, taust ja ilme. Tallinna Linnateatril on, julgen pakkuda, üks äratuntavamaid käekirju eesti teatris, seda muidugi parimas võimalikus mõttes. Kuid väheldase kogemustepagasiga noore kriitiku jaoks võib liiga selge ja väljajoonistunud kuju muutuda ohtlikuks – tuleb end pidevalt jälgida, et mitte laskuda kulunud tõdemustesse stiilis „Linnateater oma tuntud headuses”. Mõttetu oleks hakata heietama…
-
„On siis mälestus kaotsiläinud suurest armastusest kerge?” imestab preili Erika Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast”. Raivo Trassi uuslavastus „Ma armastasin sakslast” Kuressaare Linnateatris on lavastaja teel kaheteistkümnes Tammsaare-mäng ja jällegi isikupärane kordaminek. Näitelaval muutub kaotsiläinud armastus kergeks, õhuliseks, irooniaväärseks. Omajagu nukrakski? Iseküsimus, oli see ikka suur armastus või kas armastust üleüldse oligi. Eks ole ju nõnda, et kui distantsilt meenutada kord läbielatud tugevaid tundmusi, segunevad hinges…
-
See lavastus on nii õrn ja pehme, et puutudagi ei tahaks. Ei tahaks puutuda kedagi ega midagi, mis seotud ühe õnneliku külaga. Aga et küla kui haldusühik evib mitmeid tähendusi, siis on paratamatu, et mõni nendest ennast teistest olulisemaks peab. Ja endast kõnelema sunnib.
Urmas Lennuki näidend „Päeva lõpus”, mille alapealkirjaks on autor lisanud „Õnnelik küla kahes osas”, paistab esmapilgul silma kui kavatsus viia vaataja külamiljöösse jälgima…
-
„Nürnberg” keskendub ohvrite ja tagakiusajate suhetele. Noor ajakirjanik Hanka külastab pensionipõlve pidavat sõjaväe vastuluure polkovnikut Stefan Kolodziej’d. Ta tahab saada informatsiooni ühe vastuolulise saatusega ohvitseri kohta. Kuid Stefanil on teised plaanid: tema tahab rääkida oma lugu. Lugu, mis on ajakirjaniku eluga kahtlaselt läbi põimunud. Mis ikkagi juhtus Gdanski laevatehases 14. detsembril 1981, sõjaseisukorra teisel päeval? Mis salapärane minevikusündmus ühendab noore ajakirjaniku ja vana luuraja saatused? Kas erupolkovnik leiab…
-
Ma ei tea, kui kuulatav ja populaarne raadioteater praegu üldse on. Aga uusi ja huvitavaid kuuldemänge aina tekib, ja sellega on seotud paljud andekad inimesed. Järelikult tühja tööd ei tehta ja on kuulajaid ka peale minusuguste, kellel on see harjumus juba lapsepõlvest saati. Loodan, et kuulavad ka nooremad inimesed. Ja tahaks, et üldse teadvustaksid endale selle võimaluse ka need, kellel muidu enam raadiokuulamise harjumust ei ole.…
-
Raadioteater tõi 2007. aastal välja kuus uut kuuldemängu, mis pakuvad oma suunitluselt ja sihtgrupilt elamusi nii pisut eksperimentaalsema teatri huvilistele kui ka koguperekuuldemängu austajaile. Olgu lisatud, et väga suuri kääre nende kahe äärmuspunkti vahel ei tekkinud: ette polnud võetud ei ülielitaarsele kuulajaskonnale mõeldud padueksperimente ega ka kohustuslikuna mõjuvat laiatarberepertuaari.
Kõige katsetuslikum lavastus jäigi aasta algusse, 13. jaanuaril esietendus Roland Schimmelpfennigi „Araabia öö”, mis sündis EMTA lavakõne magistrantide…
-
Kuuldemängu traditsiooniline, konkreetsele narratiivile toetuv vorm on ilmselt tuttav ja toob nostalgiliselt lapsepõlve meelde paljudele raadioteatri püsikuulajatele, seda ajast, kui üks raadiokanal kroonis konkurentsitult toonase muu meedia kõrval auväärsel positsioonil. Täna 80. sünnipäeva tähistav raadioteater on tõenäoliselt ja paratamatult taandunud tagasihoidlikumasse kuulajanišši, ent pole ometigi minetanud omaaegseid traditsioone, samas eksperimenteerides, otsides uut. Tavapärastest žanritest ja muutumatuna on kindlasti rohkem esil järjejutt, kuuldemäng on viimastel aastakümnetel kasutanud…
