-
Ajaloolaste ringkondades pole vist ammu enam uudiseks, et „siis tulid mehed piiri tagant ja kirjutasid meie asjast raamatu”. Näiteks Seppo Zetterberg Eesti ajaloost või Martti Turtola Johan Laidonerist. Ka teatriraamatute riiulisse on nüüd lisandunud üks selline, kirjutajaks ameeriklane Jeff Johnson, kes Internetist leitud eluloo põhjal on Brevard Community College’i rohkem kui kahekümne aastase töökogemusega kommunikatsiooniprofessor ja õpetab ka loovkirjutamist. Avaldanud paar raamatut. Kirjutanud artikleid teatri, filmi…
-
Vt Jaan Kaplinski „Emakeel ja võõrkeel” 11. IV ja Raik-Hiio Mikelsaare „Keelekaitse ja keelearendus”
16. V Sirbis.
Kuigi tegelen ise küll teistsuguse teabevõrgu, eluslooduse märkide muukimisega, oli Jaan Kaplinski arutlus keelest kui iga inimese paratamatust abivahendist hingelähedane. Sõnade-terminite vormiline juuksekarva lõhki ajav täpsustamine on mulle ikka vastukarva olnud, kuigi, seda võib ka laiskuseks sõimata.
Artiklis toodud näidetest on suur osa seotud loodusega. Nii mõnegi puhul on Jaan…
-
23. – 27. aprillini toimus Poolas Krakówis 33. teatrifestival „Krakówskie Reminiscencje Teatralne”. Algselt alternatiivteatritele mõeldud festivalist on saanud väike rahvusvaheline teatrifestival, kus viie päeva jooksul näidati kahtteist lavastust. Festivali temaatiline pealkiri oli „Suhted/jutustused/piirid” – üsna laialivalguv, kuid konkreetsemalt jutustamisest ja narratiividest ning mitmes mõttes piiride kompamisest rääkisid kõik lavastused. Festivaliga samal ajal toimusid ka noorte teatrikriitikute õpitoad, kus vahetati hoogsalt oma riigi teatrikriitika kogemusi, arutati teoreetilisi…
-
Kui Jelineki, Sarneti ja Von Krahli teatri Ibseni Nora saatuse tõlgendus pärast kaitsvate koduseinte hülgamist oli läbi saanud, tahtnuks küsida: Nora, miks sa koju ei jäänud? Sedavõrd jõhker on maailm, kuhu skandaalne Austria kirjanik, nobelist Elfriede Jelinek (Nobeli kirjanduspreemia 2004) oma 30 aastat tagasi kirjutet näidendiga koduperenaise Nora saadab. Jelineki näidend „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed” on…
-
Suurejoonelise suveteatriprojekti „Tagasi Vargamäele” raames esietendub 13. juunil A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” kolmanda osa dramatiseering „Wargamäe Wabariik”. Albu vallas Vargamäel Tammsaare muuseumi põldudel lavastab revolutsiooniteemalise teatritüki Elmo Nüganen. Kas olete jõudnud kokku arvata, kui palju inimesi üldse sellest suurprojektist, Tammsaare „Tõe ja õiguse” lavateoste ettekandmisest ja -valmistamisest osa võtab?
Neljas lavastuses osaleb 60 näitlejat Eesti teatritest, 80 inimest etendust teenindava personalina, 20 inimest Albu…
-
VAT-teater on oma tegutsemise algusest saati olnud Eesti teatris nähtus omaette, jäädes meelde liigse pidulikkuse puudumise ja vaatajalähedusega. Rahvusraamatukogu keldrisaal, mis teatri käsutuses, on tilluke (kas mitte kõige väiksem kasutusel teatrisaal Eestis?) ja atmosfäär mitteametlik, tekib tunne, nagu oleks tulnud sõbra juurde külla. Seda tunnet võimendab teatriperenaise koduselt asjalik toimetamine ja hoolitsev suhtumine külalistesse (näiteks palub perenaine publikult mõistvust nende vaatajate suhtes, kes teatanud end ummikute…
-
Endla teatrit ja Andres Noormetsa tuleb kiita selle eest, et juba teist korda toovad nad kiiresti lavale Eesti näidendivõistluse võidutöö. 2006. aastal oli selleks Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes”. Eelmisel reedel esietendus Endla Küünis Martin Alguse „Janu”. Mõlemal korral on tegemist olnud noore autori debüütnäidendiga, mis muidugi tähendab teatrile lisariski. Ent kogenud teatrijuhid teavad ka seda, et mis tahes eesti looga on publikuhuvi mõttes altmineku…
-
Alustan näiliselt kunstivälisel teemal, nimelt uuslavastuse (enese)reklaamist. Väljavõtteid teatri pressiteatest: „20. sajandi ühe kultusteose, Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi romaani „12 tooli” värvikas ja julge teatritõlgendus. . . . Kirev ja veider tegelaste galerii. . . . Jõuline ja minimalistlik lavaruum. . . . Maailm, kus mängida tuleb 100 ja elada 200 protsenti. . . .” Mind painab viimasel ajal tunne, et mida enesekindlamalt teater veel sündimata lavastust kiidab, hinnanguid ette kirjutab, seda vähem usaldatakse vaataja vastuvõtutaju ja…
-
Moskvasse! Seda teatriloolist hüüet ei hõigatud kordagi. Tšehhovi provintsiängi oli välja vahetanud Platonovi tööliste-talupoegade nukker absurd.
Seekord ei olnud Moskvas nii kuum kui möödunud aastal. Ilm oli külm ja tänaval ei vohanud revolutsioonimeeleolu. Ühe jala ja kurva näoga kerjus sõjaväe puhvaikas kerjas Punasel väljakul. Läksime tast mööda GUMi tuulevarju ja olime just kohviplatsil hirmkallite inimtühjade boutique’ide vahel istet võtmas, kui tuttav kerjus reipal sammul meist möödus, kaua…
-
Dmitri Krõmov: Marina Davõdovast pean väga lugu, aga igal elukutsel on oma mõtlemissüsteem, mina tajun teatrit teistes kategooriates, pigem värvi keeles: kuidas kollast, punast, musta või rohelist kõrvuti panna. Ma ei taju maailma teatriprotsesse. Mind huvitab minu oma mängumaa, kuhu kaevun. Ja kui see on osa teatriprotsessist, kui inimesed tulevad pärast etenduse lõppu mulle lahke näo ja avatud olekuga vastu, ei karda otsa vaadata, ei pobise…
