-
Poliitilise teatri järele igatsejaile (ja selle puudumise üle kurtjaile) valmistas sellesuvise rõõmu Tartu Üliõpilasteater, kus toodi lavale tõeliselt räige ja sõna otseses mõttes rõve sotsiaalne satiir omaaegse legendaarse EÜE teemal. Enamik lavalt kostvast tekstist ja laulusõnadest on sellised, mida Sirbis eriti tsiteerida ei taha või kui, siis kujul: „Valged sukad, roosa m. . . .., v. . . . vahel s. . . .junn” nagu kõlab etendust refräänina läbiv lauluke. Kuna ka tegevuslikult toimub laval…
-
Esialgu tundus see üksjagu võimatu ülesanne. Osa oli rikas, osa väga vaene. Ühed elasid juba aastakümneid ilma viisadeta ja piirideta Euroopas, teised aga, nagu näiteks eestlased, serblased, bulgaarlased, lätlased, rääkimata türklastest, täitsid ankeete ja pabereid ning seisid saatkondade uste taga, enne kui neil lennukisse lubati istuda. Lisaks pidid need „väiksemad vennad” vastama piirivalvuri küsimusele – mis on teil asja Saksamaale? Mida asja? Tahate meie õlut ja…
-
Mitmete muude ülesannete ja eesmärkide kõrval ongi „Baltoscandali” üks olulisem põhjus (eksisteerimise põhjus) just õhutamine. Õhutamine ehk ärgitamine vaatama uusi olukordi uue või vana pilguga ning vaatama vanu, tuttavaid olukordi (olgu need siis teatris või igapäevas) uue(nenud) pilgu ja mõttega. Teater kui kunstiliike ühendav ja sisaldav nähtus on just sobiv võimalus enese ja ümbritseva ülevaatamiseks, taustade loomiseks, kust peegelduda või põrkuda, hea ja valutu vahend. Isegi…
-
Mitmekultuuriline kirjandusteadlane George Steiner, mees samast sahtlist, kus resideeruvad Stefan Zweig ja David Vseviov, avaldas eelmisel aastal teose “Minu kirjutamata raamatud”. Raamatu üks peatükk käsitleb armatsemise nüansse eri keeltes. Mitte ainult seda, kuidas, mis sõnadega asjast räägitakse, vaid kuidas keele mõjul erinevad kultuuriti ka nüansid tegudes ja käitumises. Ma ei ole tegelikult seda raamatut lugenud, aga noh, ega Steiner pole seda ju kirjutanud ka.Ometi mõtlen ma…
-
„Noor vaim” on festival, mis juba teist korda (festivali „Teater treff” raames) tõi kokku tulevase lavanooruse: ligi 400 osalejat sel aastal, 22 truppi/kooslust ja 35 etendust/kontserti. Tänavu hoidsid noort vaimu kõrgel Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazzmuusika osakond, Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakond, Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna teatri- ja tantsuüliõpilased ning visuaaltehnoloogia osakond, Tallinna ülikooli koreograafia osakond, Turu kunstiakadeemia nukunäitlejad esimeselt kursuselt, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli õpilased,…
-
Itaalia teatri Drammatico Vegetale „Heli” lavastaja on Pietro Fenati ja seda esitab kaks vanemaealist näitlejat Elvira Mascanzoni ja Luciano Titi, kellest viimane on ka lavastuse helilooja ja pillimängija. Mõlemad esitajad saavad kohe lähedaseks, nii kollakasroheliste sukkpükstega Elvira kui akordioni mängiv Luciano – justkui lihtsad ja mänguvalmid vanaema-vanaisa. Nad on loomulik osa laval sündivast, samamoodi nagu meie silmis jäävad loomulikuna tähelepanusõõri mänguasjad, mida näitlejad toetavad oma hääle,…
-
Aprillis avatud Oslo ooperiteater pole mitte ainult silmapaistev uusehitis, vaid ka Euroopa viimase aja suurejoonelisemaid avaliku ruumi eksperimente: kaldpinnad teatri ümber moodustavad kokku väidetavalt Põhja-Euroopa suurima linnaväljaku. Teatriplatoole pääseb praegu küll ainult liiklusräga kohale tõstetud robustset jalakäijate metalltunnelit pidi, kuid kahe aasta pärast kaob kogu liiklus maa alla; tunnelit juba ehitatakse. Päikesepaistelisel pühapäeval teatri peal ja sees jalutavad tuhanded inimesed on kinnituseks, et uue kultuuriobjekti organiseeritud…
-
Maikuu lõpus toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis kehamiimi õpikoda, mida juhendas sellel alal üks maailma paremaid ja kuulsamaid professoreid, Thomas Leabhart Ameerikast.
Sõnaga „kehamiim” seostub paljudel ekslikult pantomiim. Kehamiim viitab eelkõige torsomiimile, mis vastandub pantomiimile, kus on olulised käed ning nägu. Kehamiim sündis 1930ndatel aastatel Prantsusmaal, loojaks Etienne Decroux (1898–1991), kes oli prantsuse miiminäitleja, lavastaja ja pedagoog. Teda peetakse ainsaks euroopa meistriks, kes töötas välja…
-
Thomas Leabhart: Etienne Decroux valis nimetuse kehamiim, viidates sellega eelkõige miimile keha ehk torsoga, pantomiimis seevastu on olulised käed ja nägu. XIX sajandil oli pantomiim laialt levinud ja populaarne, ka Decroux nägi seda väikese poisina. Kõik XX sajandi kunstivaldkondade reformaatorid mässasid XIX sajandil valitsenud lookeskse kunstistiili vastu, jagades ühist arvamust, et kunst peab olema iseseisev, mitte sõltuma loost. Näiteks André Malraux, Charles de Gaulle’i valitsuse kultuuriminister,…
-
Mart Kivastikust on XXI sajandi eesti teatris saanud märgiline autor, kelle loominguline Nokia on justkui ühiskonnakriitilised kultuuriloolised näidendid: „Külmetava kunstniku portree”, „Põrgu wärk”, „Kits viiuli ja õngega”. Olgugi et see nii päris ei ole („Teener”, „Sõdur”),on kuidagi omamoodi ootamatu ja isegi värskendav vaadata 2008. aastal esmakordselt lavastatud teksti, mis valminud 12 aasta eest. Hoolimata sellest, et näidendi puhul võib märgata Kivastiku viimase tosina aasta arengut tekstilise…
