-
Ajalugu
Ajaloost ei saanud mööda ükski esineja ega muidu sõnavõtja. Pilt on kaunis kirju. Tundub, et rahvusteatrite sünni võib maati laias laastus jagada kolmeks: kuningakodade loodud teatrid, mis on tänaseks kujunenud rahvusteatriteks (näiteks Comédie Française, 1680; Viini Burgtheater, 1741; Rootsi Kuninglik Draamateater, 1788), palju on rahvuslikul ärkamisajal loodud teatreid (Soome Rahvusteater, 1872; Iiri Abbey Theatre, 1904) ja lõpuks hiljaaegu loodud eesotsas Royal National Theatre’iga Londonis ja…
-
Viimased Vanemuise muusikalianded „Ämbliknaise suudlus” ja „Evita” on saanud juba publikumenukiks. „Evita” Solarise 1800 kohaga saali toomisega on Taaralinna teater vallutanud ka pealinna. Selge see, et endistest üritajatest tühjaks jäänud nišš tuleb täita, sest üks, seejuures sugugi mitte väike osa publikust võtab teatrisaalis istet just muusikalinaudingu pärast. Ja muusikalipubliku on teatrid ja produktsioonifirmad kenasti välja koolitanud. Kui kõrvale jätta nõukaaja muusikalikatsetused meie sõnateatrites (Endlas „Zorbas”, Ugalas…
-
Sa vist pole Urmas Kibuspuud elavana teatrilaval näinudki. Kuidas ületasid selle barjääri – kirjutada ju ikka veel tänasesse teatrikultuuri kuuluvast isikust, kelle lavaloomingust vahetult osa pole saanud?
Kibuspuud pole ma näinud jah. Erilisi barjääre ei mäleta, võib-olla aitas ka tõsiasi, et raamatu kirjutamise idee tekkimise ajal olin peaaegu sama vana kui tema siit ilmast lahkudes. Ühelt poolt tundus ja tundub ta suurena, võib-olla kaugenagi, teiselt poolt…
-
Seekord on ta loonud inimlastele teatraalse, särava vormiga sisuka mängumaailma, mis programmiliselt vabastatud halva lasteteatri stampidest: publikuga ei flirdita rämekoomiliselt, ei käratseta tühja, ei tõsteta häält, ei tehta allahindlust elutõsiste ning naljakate teemade osas. Näitlejad tunnetavad end ansamblina, koosmängust tuntakse rõõmu, soleerimata üksteise arvel. Hoolivusele aitab kindlasti kaasa Miina Härma gümnaasiumi segakoori rütmistatud osalus (koormeister Kadri Leppoja) klassitäie lastena, nendest hoovav hea mängutuju kujuneb lavaõhustikus määravaks, seda…
-
Pärast „Tantsukuningate” etendust 19. novembril Nokia kontserdimajas tahaksin aga jälle kord hõisata, et tantsija – see kõlab uhkelt! Uhkelt just seepärast, et oleme nii sageli unustamas, mida tegelikult tähendab igivana tõde: terves kehas terve vaim. Juba ennevanasti unistati inimese harmoonilisest arengust ning just seda hinge ja keha ühislendu demonstreerisid tantsukuningad. Ja mitte ainult laval tantsides, vaid ka oma vestlustes. Nende maailma tipptantsijate puhul on hämmastav ja rõõmustav…
-
Mitte ükski neist ei kuulu „reaetenduste” kilda. Tõsi, viimane etendus ei olnud nii emotsionaalne, kui vaataja hing igatses: põhjuseks telekaamerad, mis tingisid kogu trupi kõrvalpilgulisema mängulaadi. Võimalik, et teleekraanil toimib see hiilgavalt, ent teatrisaalis hajus osake hüvastijätu siirusest. Ehk võiks lavastuste salvestuse ajastada siiski varasemaks kui viimne etendus? Pole hoopiski tühine, kuidas teater saadab kaduvikuteele oma sündmuslavastusi. See on kõnekas märk teatri vaimsest tervisest, hoolimine nii…
-
Näidendi psühholoogilist tonaalsust silmas pidades on tegijad kohavalikuga kümnesse tabanud. 2008. aastal Tamur Tohvri ja Tarvo Kralli asutatud Polygoni teatriüksuse kodulehel leiab peterbrooklikke ja grotowskilikke lausungeid vaese teatri rikastavast mõjust näitlejatööle. Linnahalli lagunenud jäähall on siiski kõike muud kui vaese teatri lava. Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja. Lavastaja on võtnud kasutusse teatris vähe kasutatava ruumimõõtme – sügavuse…
-
Kuna siinkirjutaja ei lase end segada selle lavastuse puhul ei Niemi romaanist ega päris pillidest ja pillimeestest, saan peatuda põgusalt Lagle lavastusel endal, kus oli nii Niemi romaani kui päris pille ja pillimehi. Esiteks tuleb tõesti tunnustada Draamateatri julgust ja kahtlemata tarka otsust lasta lavastajatunnet otsival ja esimesi kogemusi saaval lavastajal vabalt tegutseda teatri suurel laval. Iseseisvalt(?) lavastajaks arenev Lagle üllatas meeldivalt juba 2007. aastal oma…
-
Näib, et mitte. Imetletakse ehk ühe ülienergilise naise läbilöögivõimet, kui too oma mannetu esinemisega hiigelsaali vaimustusest pööraseks ajas? See ei tule kõne alla siiski juba tobedaks kirjutatud tegelaskujude tõttu. Kas tuntakse andetule, ent edu ihkavale inimesele kaasa? Neidki noote pole lavastuses. Nii jäetaksegi vaataja üksi pead murdma, mida talle siis õieti öelda on tahetud. Lavastaja, ja suurelt osalt ka näitlejad, ei näita oma suhtumist sellesse veidrasse loosse…
-
Paraku ei anna autor selleks oma tekstis erilisi vihjeid, vaid tekitab kiusatust ambitsioonikamate üldistuste järele. Ja lavastaja Merle Karusoo on need üldistusvõtmed ka üles korjanud. Temagi ei kipu näidendisse lihalik-emotsionaalset elu sisse puhuma, vaid võimendab välja autori taotluse lihvida reljeefseks näidendi (arhe) tüüpkonna, et seeläbi silme ette kuvatud skeemid meile äratundmist võimaldaksid. Kuid mille äratundmist? Näidend püüab toimida täiusliku mudelina, kus igaüks tunneks ära endale kõige…
