-
XIX sajandi klassikas oli balletil rangelt kaks osa: tegevust edasi viiv kokkuleppelistest žestidest koosnev pantomiim ja seda kaunistavad tantsunumbrid. XX sajandi koreograafid püüdlesid selle poole, et tants oleks ainukeseks väljendusvahendiks, ükskõik mis autoril ka öelda poleks. Seejärel hakkasid vaikselt eluõigust nõutama uut tüüpi lavastused, kus elul ja tantsul, argisel ja üleval on raske vahet teha. Tegemist oleks nagu pantomiimi ja tantsu kokkusulamisega, mis jutustab, kirjeldab ja…
-
Räägime hoopis Siim Tõniste, Jaak Sapase, Eike Ülevainu ja Kadri Põlluveeru lavastusest „Tõlgitud”, sest see on rääkimist väärt. Autorid ei ole kartnud ette võtta teemat, mis äkki ei olegi „uudne, kontseptuaalne ja maailma muutev”, vaid võtnud paljudele tuttava probleemi endale pihku ja heitnud peast mõtted, ega ometi kedagi jäljendata ega kellelegi liiga sarnaneta. Juba selline lähtepunkt on väga sümpaatne, ammu juba on läinud tüütuks see tohutu…
-
Vaataja ees rulluvad lahti etüüdilikud episoodid, kõik tähistamas mingit laadi suhtlemist või selle aspekte. Näeme naiste-meestevahelisi emotsionaalseid ja füüsilisi kokkupuutepunkte, inimestevahelisi valujooni, läheduse otsinguid, mille teokssaamist „kesk külma talve” annavad humoorikalt edasi naistantsijate retrolikult šikid kasukad ja karvamütsid. Zuga seekordne lavastus on, kahtlemata, füüsiline, ent mitte tingimata niivõrd tantsuline. Teineteise mitmeti kompamine on motiiv, mis kandub tervikuna läbi kogu lavastuse: on ilusaid ja õrnu hetki, koomilisi,…
-
Kuidas iseloomustate Georgi Tovstonogovi õpilase lavastamislaadi?
Nagu öeldud, armastab Erenburg teha etüüde. Rollid sünnivad koostöös näitlejatega. Ta ei salga, et etüüdidega võtab ta näitlejatelt ideid ja viib need ellu oma lavastustes. Tema suurim eripära ongi ehk see, et ta pole tekstitruu, see teda ei huvita. Mida lühemalt ja löövamalt saab mõtte edasi anda, seda parem.
Erenburg on lavastanud ka klassikat, ent ta on alati aus ja ütleb…
-
Kui Urmas Oti enamiku raamatute aluseks on tema televisioonis tehtud intervjuud, siis vestlus Kalju Haaniga ei ole kunagi teleekraanil olnud, need kolm jutuajamist olidki tehtud eesmärgiga anda välja raamat. Mitmetel põhjustel lindistuste raamatuks vormistamine venis, kuni jõudis eelmise aasta lõpul põhiliselt teatrimuuseumi töötajate jõul lugejateni. Nii ei saanud Urmas Ott kirjapandud tekstiga ka enam tutvuda. Raamat ilmus Kalju Haani 75. sünnipäeva puhul ja Urmas Oti mälestuseks.
Mul…
-
Sõnateatri traditsiooni jaoks, mis on elu kopeeriva kunsti ja abstraktse kunsti tinglikus vastanduses hoidnud oma realismilembusega alati pigem esimese kaanoni poole, leidub luules nii vormi- kui ka sisutasandil liiga palju teatritehniliste vahenditega laiadele massidele jälgitavaks, mõistetavaks ja nauditavaks lavakunstiks konverteerimatut tinglikkust ja hullust. Meie draamalava on palju kainem ja turvalisem koht, kui paljudele asjaosalistele tunnistada meeldiks – luule esitamine teatri pähe tundub seal sama kohatu kui…
-
Lavastus oli traditsiooniline, mis peaks siinsele lugejale olema arusaadavalt selge mõiste. Lindilt kõlas meeleline saksofon, näitlejad nõksutasid endid graatsiliselt ja rääkisid teksti, nagu sellel oleks mingi teine mõte veel, ent riideid seljast ei visatud. Publikuks olid peamiselt koolilapsed (sellest ka varane algusaeg), kes tutvusid nii kodulinnast võrsunud klassiku tekstiga. Etendus oli õnneks lühike ning pälvis huvi kui fenomen, millel kunstiga suurt pistmist pole. Ümisesin endamisi Velvet…
-
„Kirke”. Martsi lavastuse puhul ei settinud tõepoolest välja ühtset narratiivilõnga, otsad jäeti publikule lahti, et see saaks neid vastavalt oma arusaamisele ja maailmakogemusele sõlmida ja põimida. Küll aga joonistati kehaga ruumi, seda väga plastilise ja sisemiselt pingestatud liikumiskeelega. Okasroosikese lossi mustas saalis oli oskuslikult lahendatud fookuse suunamine: tantsija liikus aeg-ajalt hetkiti peatudes mööda valgusvoogusid, tõmmates vaataja tähelepanu kord ühele, kord teisele liikumismustrile ja kehapiirkonnale. Valgus ja…
-
Parimates aastates meesnäitlejad Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste naudivad kolmnurkset partnerlust silmanähtavalt, nakatav mängutuju ja mõnus muie suunurgas juba esietendusel on hea märk. Osalahendused on selles mõttes põnevad, et üpris osavalt loovitakse võimalike stampide vahel, ent hetkiti näitlejad justkui tsiteeriksid teadlikult mõnda rolli oma pikalt ja rikkalt loometeelt, kaugemast või lähemast minevikust. On kummaline ja seejuures ootuspärane, kuidas Uku Uusbergi puhul tekib sama tunne…
-
Kas tegemist on pigem demonstratsioonesinemisega või lähevad valmivad tekstid ka mingil kombel kasutusse?
Pigem ikka demonstratsioonesinemisega. See, kuidas kirjanik midagi kirjutab, on ju enamasti kaetud salapäraga. Teosed sünnivad, ent kuidas, on müstika. Tihti räägitakse inspiratsioonist. Avalikul kirjutamisel tahan ühendada kirjutajad ja publikust tuleva inspiratsiooni. Ideaalis peaks olema tegemist meeleoluka ettevõtmisega nii vaatajatele kui ka kirjutajatele. Publik saab näha üht moodust, kuidas kirjutada, kirjutajatele tähendab see aga…
