-
Rohkem kui ajalugu ja sõjateema on lavastajat huvitanud noorte inimeste hingelised üleelamised olukorras, kui nad on silmitsi igavikuliste väärtustega, elu ja surmaga. Seda võimaldab tegelaste asetamine äärmuslikku olukorda, kui nad peavad surnud ja külmunud sõdureid lahti sulatama, et nad vanematekoju transportimiseks korda teha. Surma painav kohalolek annab elule hoopis teistsuguse tähenduse, avab inimese loomuomadused. Siis selgubki, et inimese eetilise väärikuse kaotamine (siin langenud sõdurite kuldhammaste omastamine)…
-
1.
Ülim viis teatrilaval aus olla on olla ise, „mängida” iseennast, tegeleda mitte näitekirjaniku väljamõeldud, vaid omaenese reaalsete probleemidega, ning loota, et need ka publikule korda lähevad. Või siis müüa vaatajatele koos lahendusega maha ka oma probleemid. Milliseid probleeme lahendatakse kahe meie juhtiva avangardteatri nimetatud uuslavastustes?
„Iga eht südamelöögi” kavalehe tekstis räägitakse elust ning selle vahetu kujutamise võimalikkusest teatrilaval, nimetades meie argist eksistentsi muu hulgas üldistavalt „rutiinseks, väsitavaks,…
-
Nukud ja vähemused. Tean, et ka paljudele Eestis nukuteatriga seotud inimestele pole võõras Little Angeli teater, üle 50aastase aukartust äratava ajaloo ja laialdase kuulsusega väike nukuteater. Suurest populaarsusest annab tunnistust ka see, et enamasti on nende etendused välja müüdud, ning usun, et kui ma poleks mujale jõudnudki, oleks Londonis käik olnud ikka asja eest. Teatrisaal näeb välja nagu ümberehitatud vana kabel: kõrge kumer lagi, seintel kinniehitatud…
-
Priit Pedajas ja Elmo Nüganen ei lase end sellest krambist kiskuda ning heas, see tähendab „teatripärases” tähenduses võiks öelda, et ülemäärast aukartust autorisõna taga avanevate võimalike sügavike ja labürintide ees ei tunne kumbki. Esietendustejärgne vox populi on, vaatamata tormilistele ovatsioonidele teatrisaalis, vihjanud ka sellele, et eelmainitud aukartuse puudumine tähendavat laval teatavate tähendustasandite eiramist. Olgugi et selle väitega ei saa otseselt nõustuda kummagi lavastuse puhul, tuleb tõdeda,…
-
Vana mõisniku soov on olla vabameelne, ta meenutab oma noorpõlve flirti revolutsioonimõttega. Igavast mõisaelust mõistab ta rõõmu tunda ja jutustab oma roosas pitsivahus emanda kõrval lugusid, mida kõik on juba mitmeid-setmeid kordi kuulnud. Ta harib tütreid, poega tal taltsutada ei õnnestu. Vabameelne mõisnik on kui suur isa, kes kuulutab ennast hoolivat 400 hingest, kes tema heaks tööd teeb, seejuures saavad teenijad üle tahi ja viskuvad põrmu…
-
Kuidas tehti valik ja milliseid lavastusi seekord festivalil näeb?
Esmakordselt „Uue tantsu” ajaloos koostasid festivali programmi kunstiline juht Henri Hütt ning žürii koosseisus Tiina Mölder, Keiu Virro ja Paul Piik. Henri Hüti määratud valikukriteerium oli „kohalolu pitser”: festivalil etenduvad tantsulavastused, mis kunstilise juhi ja žürii arvates kannavad mingit erilist kohalolumärki. Põhiprogrammis tuleb esitusele kuus lavastust: Renate Valme ja Kompanii Nii „Pung”, tantsuteatri Fine 5 „Enne kui…
-
Vaatasin nüüd „Kolme vihmase päeva” kavalehte selle pilguga, kas see tekitab uudishimu. Kas see annab mingisugust olulist lisainfot või on sinna pigem lihtsalt tekstimassiiv kokku kuhjatud, sest muidu oleks ebaviisakas kava eest paar eurot küsida? Infot ei olnud palju, aga piisavalt, et ärgitada minus sportlikku hasarti (spordiosakond kuulub jätkuvalt kultuuriministeeriumi alluvusse, eks?). Mõned vihjed näidendi autori Richard Greenbergi stiili, tegelaste iseloomu ja lavastusmeeskonna tausta kohta. Kui…
-
Karl Adra nimelise auhinna pälvis Andres Ots
Žürii koosseisus Lea Tormis, Piret Kruuspere, Kalju Orro ja Ingo Normet määras tänavuse Karl Adra nimelise auhinna kauaaegsele Pärnu teatri, Eesti Riikliku Noorsooteatri ja Tallinna Linnateatri näitlejale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lavakõne õppejõule ja raadiohäälele Andres Otsale.
Karl Adra nimeline auhind antakse draamanäitlejale, kelle sõnum jõuab korrektse eesti keele ja kõnekultuuri tõttu kõige paremini publikuni. Varem on selle auhinna…
-
Vastureformatsiooni ajastul pühendus Põhja-Itaalias tegutsenud kardinal Carlo Borromeo jõudsalt „Milano nooruse“ lunastamisele, kehtestades selge eraldusjoone kunsti kui vaimse kasvatuse tõhusaima vahendi ja teatri kui profaansuse ja edevuse ilmingu vahele. Oma kaastöötajatele saadetud kirjas, mida ma tsiteerin mälu järgi, väljendab ta end ligikaudu järgmiselt: „Meie, kelle mureks on maltsa väljajuurimine, oleme teinud suuri jõupingutusi, et saata tuleriidale häbiväärseid kõnesid sisaldavad tekstid, et kustutada need inimeste mälust, võttes…
-
Tiina Tauraite. „Lillede keel”, teenija roll. Selline roll, et pole mitte nimegi. Teenija veel pealekauba. Aga Tauraite on võimas. Tema lavalolek on iseenesestmõistetav. Igaüks seda ei saavutagi, see kasvab ja tekib kogemusega. Tauraite on etenduse mootor. Kui teda laval pole, siis jääb järele tühi koht. Kui ta aga ilmub, haarab ta kogu lavategevuse endaga kaasa. Ta on kehastunud ellujäämise strateegia ja taktika, elujulgus ja tõevaist. Tauraite…
