-
Matvijenko: Dokumentaalteater kogub jõudu. Lavastuse „Antikeha” Peterburi teatris Baltiiski Dom on teinud filmi- ja operaatoriharidusega noored, teemaks natsionalism ja võõraviha, aluseks paari aasta tagune traagiline lugu Peterburis. Kaks naist jutustavad, mõlemad on kaotanud oma poja: üks poiss oli skinhead ja teine tema ohver. „Antikehaga” ühte tüvesse kuulub ka „Vene juhtumi” programmist mitu lavastust. „Usbekk”: noore näitleja dokumenteeritud ja väga isiklik teekond Taškendist Moskvasse ehk rännak endisest…
-
„Traktori” üheks trumbiks on see, et see pakub rohkelt ütlemismõnu ja lustlikke näiteid nii teatraali-põllumehe kui ka linlase-maalase mentaliteedi kokkupõrgetest või lihtsalt „möödamõtlemisest”. Tekst on lööv, hästi rütmistatud ja kontsentreeritud, mis aga kõige olulisem – üldistav, mõjudes lähedaselt nii aiandusest mitte eriti huvitatud inimesele kui ka agrotehnika spetsialistile. Ümberõpe keskeas peaks olema küll iga inimest puudutav probleem – kui mitte enda, siis sõprade-sugulaste kaudu ikka. Tuttavate…
-
Näitlejatest tasub veel esile tõsta Peeter Piirit ja Peeter Novoseltsevit: kahe vana toriseja stseenid pargipingil on orgaaniliselt realistlikud, ent seejuures halenaljakalt koomilised. Nad mõjuvad tuttavlike heatahtlike meestena, kes jätavad aga oma passiivsuses hea tegemata. Neile vastukaaluks on Indrek Tulbi pahatahtliku ja ebameeldivana mängitud Ment, kes huvitub vaid oraalseksist ja omakasust. Fookuses on ka üliõpilasteatri naisnäitlejad, kelle kehastatud väikelinna meeleheitel koduperenaiste igapäev koosneb sarjadest, saunast ja suhtlemisest.…
-
USA teatris tundus visuaalne pool olevat pigem vähetähtis. Leidlikke või esteetiliselt võimsaid elamusi pakkuvaid lavakujundusi meie tosinas nähtud lavastuses ei olnud. Kas me lihtsalt ei sattunud sellise lavastuse peale, kus oleks ka lavakujundusega midagi öelda tahetud, või sellele ei panustatagi, sest auditoorium ootab ja oskab lugeda muud, näiteks selget lugu? Või on need finantsilised põhjused, mis kärbivad välja kõik, ilma milleta saab veel kuidagi teatrit teha?
On…
-
Näitekirjanik näib siin lavastajaga võrreldes olevat siiski märksa etemas seisus. Louisville’is toimunud 37. Ameerika uue dramaturgia festivalilt „Humana” võtsime kaasa teadmise, et Ameerika teater on väga tekstikeskne, mis tähendab, et lavastaja ülesanne on kanda lugu täies mahus lavale ja mitte liiga palju eksperimenteerida. Tekstidest oli „Oh, guru, guru, guru ehk Miks ma ei taha sinuga joogatrenni minna” („O guru guru guru, or why I don’t want…
-
New Yorgis ei saa mööda tuledesäras Broadwayst. Broadhursti teatris vaatasin lavastust „Õnnega koos” („Lucky Guy”, autor Nora Ephron, lavastaja George C. Wolfe), kus peaosas mängis superstaar Tom Hanks. Hanksi teatrilaval nägemine oli küll tore, ent lavastus jättis pigem külmaks. Väga New Yorgi keskne lugu, mille tegelased ei jõua kiirete stseenivahetuste keskel kordagi minna, jäi pärast etendust pealt kuuldud vestluskatkete põhjal kaugeks isegi kohalikele. Meelelahutus küll, aga…
-
Kui palju on loos, mida koos traktoriga mööda Eestimaad rännates publikule jutustate, autobiograafilist ainest ja kui palju on näitekirjanikust näitleja lasknud fantaasial lennata?
Eelmise aasta festivalil „Draama” korraldas kuraator Anu Lamp näitlejatega aktsiooni „Fookuses näitleja”. Ta palus ka mul üles astuda, andes täiesti vabad käed. Otsustasin teha väikese jutukese oma põllumeheõpinguist ning tulemus sai lõbus nii mulle kui ka kuulajatele. Sealt sündiski idee kirjutada sellest monolavastuse…
-
„Lepingu” esmalavastus Eestis oli 1991. aastal Tartu Inseneride Majas, Sinimandria sildi all. Lavastas Raivo Adlas, osades Heikki Haravee ja Andrus Allikvee. Näitlejate tüpaažid kahes „Lepingus” on sarnased. Allikvee ja Avandi puhul ühisosaks n-ö eksootiline välisilme ning õhuline rafineeritus; iseäranis võrreldavad lavanatuurid on aga Haravee ja Käro, kumbki oma isikupärases hapras läbipaistvuses. Haravee oli ehk kraadi võrra saksikum ja teistmoodi teatraalne, aga viimse eurooplase osa on mõlemale…
-
Õnnepalu tekst ja Kasterpalu lavastus tunduvad olevat sarnased, n-ö ühest puust: üks ei ahista teist, pigem on tajuda vastastikku toetust, võrdne on võrdsega, aga omas kategoorias. Lühidalt öeldes on „Sajand” (siin ja edaspidi räägin lavastusest) klassikalise vaatenurgaga, põgus ja lihtne (mõnevõrra ka lihtsustatud) pilk siin maal kulgemisele sajandi jooksul, alates 1913. aastast. Täpsemini, vaadeldakse ühe mõisaga kokku puutunud inimeste elukäiku ning „fotod”, mida „Sajand” näitab, pärinevad…
-
Teine eesmärk oli diskuteerida lapse esimese teatrikogemuse olulisuse üle. Mõlemal teemal toimus sümpoosion, kus festivalist osa võtnud rahvusvaheline teatriprofessionaalide seltskond kuulas ettekandeid ja arutles kunstihariduse olulisusest varases lapseeas, peeti aru, kuidas viia teater lasteni, kellele see on harilikult kättesaamatu.
Kuidas siis? Saksamaal on üsna tavaline, et lasteteatrite juures töötavad teatripedagoogid, kelle ülesanne on olla sillaks laste ja teatri vahel: tutvustada lastele teatrit, viia nendega läbi temaatilisi mänge…
