-
„Lepingu” esmalavastus Eestis oli 1991. aastal Tartu Inseneride Majas, Sinimandria sildi all. Lavastas Raivo Adlas, osades Heikki Haravee ja Andrus Allikvee. Näitlejate tüpaažid kahes „Lepingus” on sarnased. Allikvee ja Avandi puhul ühisosaks n-ö eksootiline välisilme ning õhuline rafineeritus; iseäranis võrreldavad lavanatuurid on aga Haravee ja Käro, kumbki oma isikupärases hapras läbipaistvuses. Haravee oli ehk kraadi võrra saksikum ja teistmoodi teatraalne, aga viimse eurooplase osa on mõlemale…
-
Õnnepalu tekst ja Kasterpalu lavastus tunduvad olevat sarnased, n-ö ühest puust: üks ei ahista teist, pigem on tajuda vastastikku toetust, võrdne on võrdsega, aga omas kategoorias. Lühidalt öeldes on „Sajand” (siin ja edaspidi räägin lavastusest) klassikalise vaatenurgaga, põgus ja lihtne (mõnevõrra ka lihtsustatud) pilk siin maal kulgemisele sajandi jooksul, alates 1913. aastast. Täpsemini, vaadeldakse ühe mõisaga kokku puutunud inimeste elukäiku ning „fotod”, mida „Sajand” näitab, pärinevad…
-
Teine eesmärk oli diskuteerida lapse esimese teatrikogemuse olulisuse üle. Mõlemal teemal toimus sümpoosion, kus festivalist osa võtnud rahvusvaheline teatriprofessionaalide seltskond kuulas ettekandeid ja arutles kunstihariduse olulisusest varases lapseeas, peeti aru, kuidas viia teater lasteni, kellele see on harilikult kättesaamatu.
Kuidas siis? Saksamaal on üsna tavaline, et lasteteatrite juures töötavad teatripedagoogid, kelle ülesanne on olla sillaks laste ja teatri vahel: tutvustada lastele teatrit, viia nendega läbi temaatilisi mänge…
-
Kõigepealt näitab Fabre uuemat, 1984. aasta lavastust „Teatraalse hulluse võim” („The Power of Theatrical Madness”) ning seejärel selle omamoodi eeltööd, 1982. aastal tehtud lavastust „See on teater, nagu seda oli oodatud ja ette nähtud” („This is theatre like it was to be expected and foreseen”).
Mõlemad postdramaatilised tegevuskunstilised lavastused tekitasid 1980. aastatel skandaali. Skandaali tänapäeval muidugi enam ei teki, kuid lavastused on ka praegusele publikule arusaadavad ja…
-
Davide Carnevali „Kraepelini variatsioonide” keskmes on aga Alzheimeri tõve küüsis mees (Lembit Ulfsak), kes püüab etteantud teemadel – peamiselt sõda ja õnnetu abielu – üha uuesti oma lugu kokku panna, varieerides kord ruumi, kord aega, kord tegevust ja kord tundetooni, kui kasutada klassitsismiaegseid dramaturgilise ühtsuse komponente.
Dramaturgiavõttestikust lähtuvalt saakski kirjeldada ka kahe näidendi põhierinevusi. Schmitt on populaarne peavooluautor, kelle ambitsioonikas teemavalik ja intellektuaalne haare pole siiski takistanud…
-
Ojasoo kursus!? Kuhu jääb hoog, kuhu pöörane tempo ja kuhu on kaotatud füüsiline teater?! Jumal küll – ainus näitleja, kes etenduse järel vist duši alla peab minema, on too, kes higistas, kuna lebas mitu minutit suure vatiteki all! Justkui tigu oma karbis. Tempo jõuabki selles stseenis peaaegu nulli, kui teine poiss roomab tõugu või nälkjana teo suunas. Endiselt ei etendata ühtki stseeni, ainult jutulõng ja juhtumused.…
-
Aga hüppan korraks ajas edasi. Õhtu, istun veinibaaris. Jutt läheb lavastusele „samm lähemale”. Üks neiu seltskonnast küsib, miks on nii, et selle etenduse puhul kardame, et meid tantsule võetakse, kuigi omal ajal klassiõhtutel ootasid tüdrukud pingsalt, et neid tantsima kutsutaks. Võib-olla kõik ei oodanud, aga mina küll ootasin. Mul olid isegi oma nipid, näiteks üks hoolikalt viimistletud tantsuliigutus, mis oleks pidanud korrapealt ükskõik kelle võluma. See…
-
Ehk ongi pideva pinge all töötamise murdepunktiks hetk, kus mängima hakkab mõni klassikaline baarihitt (lavastuses Queeni lugu) ja töötaja ei näe enam muud lahendust kui hakata show’d tegema. Paljudele lokaaliteenidajatele on see toimetulekumehhanism ja ühtlasi tervemõistuslikkuse valem. Toropi lavastus aga ei näita seda enesehävitusliku kurbmänguna, vaid pigem mängulise igapäevapeegeldusena. „Võinuks minna ka teisiti” on baaritöötaja reality-show’d peegeldav performance, ehk isegi metateater. Teenindaja lokaalis ju mängib teenindajat,…
-
1. Tantsijate lugu. Lavastuse tutvustuses räägitakse, kuidas ja mis järjekorras need kolm inimest kohtusid. See on oluline, sest suure osa etendusest moodustab nende omavaheline jutustamine niisama suvalistel populaarseltskondlikel teemadel nagu ilm või kellegi juhtumised reisidel, spontaantekkelistel uudisüritustel, suhteseiklusrindel või kus tahes, aga ka meenutused, mida kolm inimest üksteisest teavad või ei tea. Vorm, kuidas neid asju esitatakse, on üks lihtsamaid ja vaimukamaid, mida olen üldse näinud.…
-
Oled öelnud, et tekst teab alati rohkem kui selle autor. Kas oled näinud mõnda oma näidendil põhinevat lavastust, mis on sind üllatanud, mis on sulle öelnud midagi sellist, mida ei teadnud oma teoses olevat?
Lavastajad, näitlejad, kriitikud ja muidugi teatripublik on alati avastanud mu tekstidest tähendusi, mis olid minu eest varjatud. Toon paar näidet. Esimene on seotud „Himmelwegi” lavastusega Norras. Näidendi viimases stseenis palub juut Gottfried…
