-
Endla „Sinilinnu” puhul moodustab Liina Undi suurejooneline kujundus omaette vaatemängu, kus eri vahendid – video, valgus, kostüümid, nukud, skulptuurid, värvipallid, kunstiajalooliste maalide pildiseeriad jne – loovad pöörase visuaalse seikluse tunde ja installatiivsed stseenid mõjuvad iseseisva kunstiteosena. Repliigi korras olgu öeldud, et leidus teisigi põnevaid kujundusi, nt animatsiooni, lennu- ja plahvatusefektidega „Totu Kuul” Vanemuises või fantaasiarikas „Hiired pööningul” Endlas.
Tantsuteatris oli koreograafide Kaja Lindali ja Hendrik Leboni „Rock’n’roll…
-
Eesti Draamateatri uuslavastuse „Aiamajas” kavalehel tsiteeritakse, mõistagi taunivalt, üht nimetut teatrikriitikut, kes küsis Jane Bowlesi näidendi esmaettekande puhul möödunud sajandi keskel: mis mõtet on rääkida käputäie ebastabiilsete inimeste elu ühest aspektist? Olen oma ametiõe või -vennaga sada protsenti päri. Siinkohal olekski aus vastukaja lõpetada, aga nii lihtsalt ma ka ei pääse. Küsigem veel lisaks: mis mõtet on teatrilavale seada Hollywoodi malliga lugusid, mida pakutakse kinos nagunii…
-
Hämmastav ikka, kuidas mingid asjad on õhus. Kuidas äkki ei tea kust ilmuvad ühe aasta jooksul Eesti teatris lavale kaks pealtnäha ajast ja arust ning pealegi väga sarnast vene nõukogude näidendit. Aleksandr Vampilovi „Hüvastijätt juunis” lavakooli lõputööna Pärnu Endlas ja Viktor Rozovi „Õnn kaasa!” („В добрый час!”) Vene teatris. Tõesti, kes oleks võinud arvata, et see innukalt positiivne viie-kuuekümnendate nõukogude dramaturgia tuleb meid veel siia väsinud…
-
Järjest iseenesestmõistetavama tõsiasja valguses, et eesti teater on väga eriilmeline, tuleb tõdeda: lavastusega „Life is very hard” on Von Krahli teater saatnud just „pildirikastajana” korda eriti meeldejääva teo. Seejuures tuleb rõhutada, et meie teatripilti ei rikasta üksnes sellised postdramaatiliselt pretensioonikad vaatemängud, vaid samaväärselt, küll skaala teises ääres, lisab pildile rikkust kas või hiljuti Vanemuises esietendunud neljatunnine suure lava atmosfäärilavastus „Fanny ja Alexander”.
Raske hinnata, kui palju auru…
-
Ma ei püüdle oma kirjutistes Tõe ja Õiguse kehtestamise poole, avaldan üksnes arvamust. Omaenese arvamust. Ma ei ole kaugushüppekohtunik, kellel kasutada tulemust objektiivselt peegeldav mõõdulint. Kunst ei ole mulle püha a priori, kunstnikud isegi mitte a posteriori. Olen lihtne inimene, käin teatris nagu sööklas ning kui pakutav on alaküpsetatud, sündinud kokkusobimatuid maitseid segades või lihtsalt ilma igasuguse toiteväärtuseta, siis võin hakata kisama. Mõistagi ma ei arva…
-
Kriitika viletsuse üle on teatrivaldkonnas viimastel kümnenditel üksjagu kurdetud. Teatritegijad on nurisenud virisevate kriitikute üle, misjärel on osa kriitikuid praktikuile appi läinud – mälestusväärseim näide on siin muidugi Reet Neimari ja Lea Tormise 2002. aasta kriitikaauhinna pälvinud vestlus „Sallivust teatrimaailma” (TMK 2001, nr 10). Teised kriitikud on seejärel (ja ka enne seda) kiristanud hambaid jälle vanameelse teatrikriitika nüriduse pärast. Häbenemisväärsed kolleegide suhtes vähest austust üles näitavad…
-
Aastatel 1966–1968 töötas teatri- ja muusikamuuseumis fotolaborandina õhtukeskkoolis käiv ja luuletajana esimesi samme astuv Juhan Viiding (1948–1995). Noor ja boheemlike elukommetega särav seltskonnahing sattus konservatiivsesse, rangelt piiritletud töökorraldusega nõukogude muuseumi, kus ta leidis küll kiiresti mõttekaaslasi, aga ka taunivat mõistmatust. Tagantjärele meenutustest selgub, et tegu oli lühikese, ent päikeselise ja rõõmsa ajaga selles teatri- ja muusika-aardeist pungil muuseumis, kust Juhan Viidingu tee viis edasi juba lavakunstikateedrisse.
Teatril…
-
Nelson Mandela on öelnud: „Me kõik teame seda ja mööname, et last pole vaja ainult õpetada, vaid tal on täielik õigus olla see, kes ta ise tahab, ning et see saab teoks ainult siis, kui me jätame lapsele ruumi, et unistada ja oma unistused ellu viia.” ASSITEJ usub, et teater loob just sellise ruumi, kus lapsed saavad unistada ja oma unistused reaalsuseks muuta.
Mandela suhtumine lastesse kirjeldab…
-
„Seltsimees K”. Külalislavastajaid ei käi Soome teatrites just tihti ja sellel taustal torkaski silma skandaalse ukrainlase-venelase Roman Viktjuki värske töö Helsingi Linnateatris „Seltsimees K” (esietendus 23. I). Eestis, täpsemalt Vene Draamateatris, on ta toonud lavale Fjodor Sologubi „Väikese saatana” (1983) ja Andrew Lloyd Webberi muusikali „Päikeseloojangu puiestee” (1998). Roman Viktjuki teater on andnud Eestis korduvalt külalisetendusi, „Markii de Sade’i maskeraadi” mängiti alles eelmisel sügisel Nokia kontserdimajas.…
-
Palun rääkige nii neile, kes on selle unustanud, kui ka neile, kes seda üldse ei tea, milline on olnud KOM-teatri senine elulugu?
Lauri Maijala: KOM-teatri laiem tuntus pärineb 1970. aastatest, kui grupp poliitiliselt aktiivseid teatritegijaid tundis endas soovi asutada oma teater. Nii sündiski Helsingis KOM-teater: alguses oli tegemist Helsingi Rootsi teatri (Svenska Teatern) väikese lavaga, aga peagi iseseisvuti ja mindi üle soome keelele.
Kas nimesilbil „KOM” on ka…
