-
„Kadunud sõbra juhtum” on õnnestunud teos ja seda kolmel põhjusel: lavastust iseloomustavad lihtne ja järjepidev poeetiline võttestik, eranditult suurepärased näitlejatööd ja julgus tunnistada, et kõneldakse millestki, millest suurt midagi ei teata.
Vikont Rainer (Gert Raudsep) on murest murtud. Ta sõber on juba mitu päeva kadunud. Tema vastas istuv politseiuurija (Marika Vaarik) aga peksab segast, kombineerib taro, Tallinna ja tähistaeva kaarte, lootes oma naiselikku vaistu rakendades jõuda sõbra…
-
Kui lavastus lavalt kaob, siis on kõik kadunud. Isegi „Ainsa ja igavese elu” (1996–2001) puhul, millest ETV on teinud igati kvaliteetse salvestuse. Juba fakt, et selle esimest ja teist vaatust mängiti eri ruumides ning vahepeal sai päris pikalt keskaegseid treppe pidi ronida, ei paista selles välja. Nagu seegi, et üsna pikka aega sai publik näha ainult teist vaatust (remondi tõttu). Usun, et praegugi on nende eestlaste…
-
Kui väga armastatud näitleja Einari Koppel 1978. aasta oktoobris ootamatult suri (insulti, mis päästis ilmselt ta vähiga kaasnevatest suurematest piinadest), oli nüüd, 35 aasta hiljem, temast elulooraamatu kirjutanud teatrikriitik ja -uurija Rait Avestik nelja-aastane ja käis Tartu Ropka tee lasteaias. Aasta enne Avestiku sündi oli Koppel Kaarel Irdi juhitud Vanemuise tolmu oma kingadelt pühkinud, et siirduda Voldemar Panso juurde Draamateatrisse. Mul Avestikust kuus aastakäiku vanema pealinnapoisina…
-
„Samm lähemale”.1 Fuajees ette kantud proloog oli ju natuke lapsik. Noored poisid kujutamas oma unistusi. Nojah, mis ongi lapsikud, nii et selles mõttes ka aus. Selles mõttes tõesti proloog, teerajaja tollele pihtimusteatrile, mis pärast vaheaega järgnes saalis. Kui oleme juba tunnistanud oma lapsikust, on tee teatrile lahti. Sest teater on lapsik või ta pole enam teater. Inimene on lapsik või ta pole enam inimene.
Kummaline, meie veendumused…
-
11. veebruaril stardib Tallinnas Kanuti gildi saalis taas uute koreograafide sari „Première”: kuues toimumisaasta toob vaatajate ette mullu TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Mari-Liis Eskussoni lavastuse „vägisi” ning 2012. aastal Tallinna ülikooli koreograafia osakonna lõpetanud Üüve-Lydia Toompere „yes / no Truth” („Tõde või mitte”). „Première” on Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) koreograafiadebüütide sari, kuhu STÜ loomenõukogu valib konkursi korras igal aastal kaks koreograafi. Sari on olnud hüppelaud sellistele…
-
Lavakooli diplomilavastusi võib täisväärtuslikuks teatriks (nagu me seda kutselise lavakunsti ajastul mõistame) nimetada üksnes mööndustega, eriti kui tegu on psühholoogilisi rolle sisaldava materjaliga. Kõiki tegelaskujusid mängivad koolitöödes ju enamasti ühevanused inimesed, kes on pealegi viimseni ühtviisi vähese või peaaegu täielikult puuduva elu-, kunsti- ja lavakogemusega. Diplomilavastus on tavaliselt rohkem eelvaade kui asi ise, pigem lubadus kui resultaat.
Olen täheldanud, et kui muusikas ja muusikateatris on interpreedi võitlus…
-
„Enesetapja” senises retseptsioonis (vt Jaak Allik, Postimees 17. X 2013; Andres Laasik, Eesti Päevaleht 17. X 2013) on tunnustavalt esile toodud nii näidendivaliku poliitiline päevakohasus kui ka lavastuse võime avada teatritudengid näitlejatena. Ent ette on heidetud ka tragifarsi groteskivõtmest tulenevat elukaugust, „kus igasugust olustikku ja tavapsühholoogiat vältides visatakse ka huumor kui laps pesuveega välja” (vt Laasik, samas). Analoogilist vastuvõtutõrget võis kohata ka mõningates blogipostitustes ja siit-sealt…
-
Euroopa praeguse kultuuripealinna Riia teatrielu paistab siitpoolt, mõnesaja kilomeetri kauguselt, imponeerivalt mitmenäoline. Lisaks akadeemilisema hõnguga suurteatritele näikse olevat jala maha saanud nii lätlaste Von Krahl kui ka Kanuti gild – vastavalt siis Dirty Deal Teatro ning Ģertrūde tänava teater –,
kus leiavad tänulikku peavarju otsingulisemad teatrivormid. Teatrikaardi teises otsas aga asub siis ilmselt ortodoksseima teatrivormi, ooperi kodu – Läti Rahvusooper, kusjuures selle teatri repertuaaris kohtab vägagi nüüdisaegse…
-
Millised on näitekunsti sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas nõukogu uue koosseisu kinnitamine on toonud kaasa muudatusi?
Kristiina Garancis, näitekunsti sihtkapitali nõukogu esinaine: Näitekunsti sihtkapitali uus koosseis peab oluliseks eelkäijate juba sissetöötatud järjepidevuse hoidmist. Toetame ikka edasi põnevaid ja otsingulisi loomeprojekte, samuti suuri festivale, eelkõige „Draamat”, „Baltoscandalit”, „Talveöö unenägu”, Augusti tantsufestivali ja „Tallinn Treffi”. Finantseerime õpinguid, sh meistriklasside-õpikodade korraldamist Eestis ning külalislektorite kutsumist, aga ka välisõpinguid.…
-
Näitlejate elulooraamatud on žanr, mille populaarsusest pole enam mõtet rääkida – enne jõulu lähevad kui soojad saiad. Velda Otsusele pühendatud kogumik on üks nende hulgast. „Velda Otsus – nimi eesti kultuuris” tõstab taas nähtavale ühe eesti teatriloos legendaarse naise näitleja lähedaste, sõprade, teatriajaloolaste ja -kriitikute pilgu kaudu, nii tolleaegses kriitikas kui ka hiljem kirjutatud ja kogutud mälestustes, lisaks fotod ja napid faktid lavastuste kohta. Raamatusse on…
