-
Milline on teie valdkonna senine suurim ekspordi edulugu ja kuidas on see saavutatud?
Andres Laasik, Eesti Teatri Agentuuri juht: Teatri NO99 mõnda lavastust on mängitud välismaal nii palju, et kõiki kutseid pole olnud võimalik vastu võtta. Tegu on institutsiooni enda jõupingutustega. Dramaturgia suurim edulugu on enam kui kümnenditagune Jaan Tättest alanud eesti dramaturgia mängimine Saksamaal ja mujal. Kõik see sündis mitme soodsa asjaolu kokkulangemise tõttu, suuresti tänu…
-
Caryl Churchill on olnud inglise nüüdisdramaturgia raskekahurväelane juba neli aastakümmet. Eesti teatripublik on saanud Churchilli loominguga kohtuda vaid korra, kui Mati Unt lavastas tema „Tipptüdrukud” (Eesti Draamateater, 1998). Churchilli näidendite lavastusteta on meie pilt inglise näitekirjandusest sama auklik, kui on kiivas Eesti teatripubliku teadmised iiri dramaturgiast Enda Walshita.
Churchilli loomingu käivitajaks on ühelt poolt vajadus näidata, kuidas naised kaotavad ühiskonna peale surutud maskuliinsetes võimumängudes oma inimlikkuse (nt…
-
XX sajandi ühe silmapaistvama lüüriku Federico García Lorca „Bernarda Alba maja” uuslavastusest Vene teatris tasub rääkida kas või juba sellepärast, et lavastaja Ivan Strelkin on lugenud seda näidendit, mis autori sõnul põhineb tõsielul, just nimelt kui poeedi kirjutatud lavateksti – kõigi sellest tulenevate teadasaamiste ja möödapanekutega.
Lavastus ei saanudki tulla eriti realistlik, sest selles polnud võimalik mööda hiilida näidendi romantilistest paisutustest, ning kuivõrd romantika riimub vältimatult armastuse…
-
Teine külg on teine. Oma pikal ja kurnaval palverännakul (aga peab siis palverännak olema mugav ja mõnus!) mööda Eesti teatreid, linnast linna, etenduselt etendusele, olen hakanud taipama selle eesti teatriusu teist, varjatumat, müstilist, traagilist külge.
Ma poleks seda iial taibanud teatrit vaid vaadates. Küllap mõni taipab, mina nii läbinägelik pole. Või kas saab päriselt mõista kirjandust, olemata seda teinud? Võib-olla saab, aga see on üks teine mõistmine.…
-
Kui jõuluvana lahkus, tormasid lapsed oma pakke avama. Tormasin minagi. Arvan, et te kõik teate, mis tunne on kingipakki avada: ootus ja rõõm segunevad põnevusega, see on hästi magus tunne, eks. Ja siis ühel hetkel jõudsin selle pakini. Tegin ta ootusärevalt lahti ja selles oli punasest plastikust alusel kempsupotihari. Selline uus ja ehk võiks ta kohta isegi ilus öelda (nõukaaja lõpus olid plastmassist värvilised asjad ju…
-
Auhinnad anti üle 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Tallinna Linnateatris.
AASTA LAVASTUS
„Tannhäuser” (rahvusooper Estonia, lavastaja Daniel Slater, kunstnik Leslie Travers, dirigendid Vello Pähn, Jüri Alperten ja Mihhail Gerts, valguskunstnik Anton Kulagin, liikumisjuht Kati Kivitar).
SÕNALAVASTUSED
Lavastaja auhind Madis Kalmet – lavastused „Titanicu orkester” (MTÜ R.A.A.A.M), „Leegionärid” (Rakvere teater), „Kassirabal” (Tallinna Linnateater).
Kunstniku auhind
Ene-Liis Semper – kujundus lavastustele „Ilona. Rosetta. Sue”, „Enesetapja”, „Iga eht südamelöök” (teater NO99).
Naispeaosa auhind
Kersti Heinloo –…
-
Tantsuteater Fine 5 läinud aastal uuslavastust välja ei toonud, kuid hoidis repertuaaris „Mandalat” ja „Enne kui minna ma ütlen . . . . ”, kaasates viimasesse uustulnukana trupi pikaaegse tantsija Endro Roosimäe. Viimane jäi veenva ja küpse rolliga meelde ka Oleg Titovi lavastuses „Preili J”.
Nüüdistantsu vallas on tantsijatööd jäänud sageli tähelepanu alt välja, kuna pikka aega on lavastuste põhirõhk olnud mujal kui liikuval kehal. Küllap on liikumismõtlemine tagasi tulemas,…
-
On tuntud tõde, et eesti teatris on palju häid näitlejaid. Lavastajaauhinna ja eriauhinna nominentide nimekiri näitab, et puudust pole ka tugevatest lavastajatest, nii noortest (nagu Lauri Lagle, Kertu Moppel) kui ka kogenutest. Kogenud lavastaja Madis Kalmet tegi möödunud aastal kolm lavastust, mis kõik köitsid žürii tähelepanu. „Titanicu orkester”, mis kandideeris ka aasta lavastuse nimetusele, oli mulluse suveteatri tippe: põnev dramaturgia, mis suurepäraselt sobitatud mahajäetud Tapa jaamahoonesse,…
-
Tänavu oli balletinominente neli: Hayley Blackburn Vanemuisest ja Sergei Upkin Estoniast, samuti Estonia lühiballeti „SYMBIONT(S)” kollektiiv ning nooruke jaapanlanna Nanae Maruyama, kes paari Estonias tantsitud aasta järel jõudis balletis „Bajadeer” oma esimese peaosani. Žürii seekord ühtegi lavastust ja lavastajat nominendiks ei esitanud. Nominentide kaalumisel jäid üsna kiiresti peale kaks: Blackburn ja Upkin. Siis aga tundus, et seisame lahendamatu probleemi ees: mõlemad on väga head ja tublid,…
-
Projektidest osutuski huvitavamaks pigem see, mida tehti väljaspool suuri teatreid, ja seda ka siis, kui kogu projekt alati päriselt ei veennud. Ühe sellisena toodi välja Vsevolod Pozdejevi kammerooper „Proua Elsa” (Pille Lille muusikafond), mis oma aadellikus peenetundelisuses, lüürilisuses ja eepilises kulgemises näis kuuluvat ajastusse, mis oma siiruses ei paista veel midagi teadvat teaduslik-tehnilisest revolutsioonist. Analoogiliselt ooperiga „Proua Elsa” keskendusid naise hingeelu avamisele ka Hanna-Liina Võsa ja…
