-
Ilmselt pole teil kerge töötada eesti näitlejatega, kes on vaoshoitud, pelgavad eredaid värve ja lahtisi žeste, ent seejuures valdavad oma ametit ülimalt professionaalselt?
Töötan nendega suure naudinguga. Olin valmis selleks, et sõidan Euroopa teatrisse, kus valitseb tasane, sügav psühhologism, kus võib olla kindel näitleja meisterlikkusele. Mulle meeldib väga eesti näitlejate intelligentsus ja erakordsed tehnilised oskused. Kuid neil on väga raske end täielikult avada. Mina aga tahtsin saavutada…
-
Kui jagada lavastajad-režissöörid kaheks skaalal „tahan oma lavastusega maailma muuta” – „lavastan niisama”, siis gruusia lavastaja Avtandil Varsimašvili liigitub hiljuti Vanemuises esietendunud ja teatri 145. hooaja avanud tööga ilmselgelt esimesse rühma. Kuna lavastaja on ka näidendi autor, siis on eriti juba pealkirjas „Armastan! Armastan! Armastan!” tajutav mingisugune meeleheide või mure selle pärast, et neid sõnu pole inimkonnal mingil hetkel ehk enam põhjust või tahtmist hõisata. Varsimašvili…
-
Tartu Üliõpilasteatri „Morfium”, autor Mihhail Bulgakov, lavastaja Irakli Gogia. Mängivad Karl Edgar Tammi, Katrin Kalma ja Enor Niinemägi. Esietendus 21. VIII Tartus Genialistide klubis.
Et kohe algusest peale kõik ausalt ära rääkida, siis minu arvates (rõhutan: minu arvates) puudub nii selles lavastuses kui ka näidendis üldse sõnum. Tasakaalu huvides pean aga kohe märkima, et mulle on ka Bulgakovi suurteos „Meister ja Margarita” täiel määral sõnumita ollus, tõsi,…
-
Kuhu paigutub „Brand” Ibseni muu loomingu taustal?
„Brandist” sai teos, mis tõstis oma teemat, tooni ja oma sügava, niihästi isiksusliku kui ka ühiskondliku rahulolematuse juuri kaua otsinud autori üleöö suure ühiskondliku tähelepanu fookusse. Siit sai alguse Ibseni (esimese hooga omajagu skandaalne) kuulsus.
„Brandiga” seostub mõndagi paradoksaalset. Selle kohati lauspateetiline värsskõne paigutaks selle justkui ühte ritta mitukümmend aastat varasemate „tormi ja tungi” draamadega, näiteks Schilleri teostega, või siis, ütleme,…
-
Kas saab tuua esile mingi põhimõtte, mille järgi hakkasite seekord „Teatrielu” kokku panema?
Lähtekohaks on veendumus, et teater pole ainult lavastused ja etendused, vaid ka ühiskondlike, kultuuriliste, majanduslike jm protsesside kogum. Eesmärk on avada eri vaatenurkadest 2013. aasta teatrielu konteksti, mis väljendub ühel või teisel moel ka kunstilistes valikutes. Loodame, et see aitab täita tühimikku olukorras, kus teatrimaterjale on palju (statistika, arvustused, intervjuud, kokkuvõtted, teatrite pressimaterjalid), aga…
-
Karl Tõnisson alias Karlis Tennisons alias vend Vahindra, rahva seas tuntud ka kui paljasjalgne Tõnisson, oli vaieldamatult Eesti esimene praktiseeriv budist.
Vahindrasse suhtumisel on Eestis ikka domineerinud kaks selgelt vastandlikku suunda: siinsetele budistidele on ta suur müütiline eelkäija, kelle isikumüüdi kritiseerimine on kohatu (või isegi mõttetu), paljude teiste (nii omaaegsete lehemeeste kui ka paljude tänapäeva arvajate) meelest oli aga tegemist lihtsalt hullu või n-ö tüüpilise vähese…
-
„Vaga vend Vahindra” õnnestumine algab juba kohavalikust, sest maanteemuuseum on sümboolseltki kohane mängukoht Vahindra sansaara-rännaku maiseid etappe mõtestavale „maanteenäidendile”. Ent kohavaim ei piirdu sümboolsete tähendustega, vaid finaalis pannakse mõjuvalt kaasa mängima ka augustiöine Eesti loodus, millele minu nähtud etendusel lisas kujundijõudu ka äikeseilm. Samuti tagab vähemalt poole õnnestumisest ka Tarvo Vridolini valik peaossa. See ei piirdu loomulikult vaid valikuga: näitleja suudab näidenditekstis pisut hõredalt kujutatud tegelaspsühholoogia…
-
Märtsis esietendus Ugalas Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (lavastaja Üllar Saaremäe): vaimukas lavatekst, tulvil igavikulisi paradokse ja põhjatut inimliku samastumise mõnu. Nimirollide meistriklassis säravad erksa absurdinärviga näitlejad Meelis Rämmeld ja Aarne Soro. Kevadhooaeg tõestas tandemi mängukirge ja improvisatsioonilusti, olin kindel, et rollide süvaareng seisab alles ees. Nimitegelasi ümbritseb kirev ansambel, Tanel Ingi möllab Hamleti kõrvalrollis, teatrigurmaanid naudivad Andres Lepiku rafineeritud Hamleti-sleppi ning Oleg Titovi…
-
Jaan Kruusvalli (1940–2012) „Hääled” pole terviklik näidend. Lavastuses on kokku pandud kaheksa dialoogi, ent kõik need on sisult ja vormilt sarnased – sellele viitab ka alapealkiri „Lahkumised kaheksas pildis”. Piltide järjestus meeleolu alusel ja iga pildi emotsionaalne ülesehitus on oivaliselt läbi komponeeritud ning võrdlus muusikalise suurvormiga ei mõju pingutatult.
Liikumist ja rekvisiite on vähe, mängupaik ei nõua eritingimusi. Nii võib „Hääled” viimase paari aasta moesõna kaudu defineerida stand-up…
-
Märtsis esietendus Ugalas Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (lavastaja Üllar Saaremäe): vaimukas lavatekst, tulvil igavikulisi paradokse ja põhjatut inimliku samastumise mõnu. Nimirollide meistriklassis säravad erksa absurdinärviga näitlejad Meelis Rämmeld ja Aarne Soro. Kevadhooaeg tõestas tandemi mängukirge ja improvisatsioonilusti, olin kindel, et rollide süvaareng seisab alles ees. Nimitegelasi ümbritseb kirev ansambel, Tanel Ingi möllab Hamleti kõrvalrollis, teatrigurmaanid naudivad Andres Lepiku rafineeritud Hamleti-sleppi ning Oleg Titovi…
