-
Sõnadest ja tähendustest. Mis on elu? Elu mõistan ma küllaltki umbmääraselt kunstide, mängu ja fiktsiooni vastandina. Nii et sõnad „elu” ja „reaalsus” on opositsioonis mõistetega „kunst” või „teater”. Annan endale aru, et ka kunst on osa elust, ent seda erilisel viisil ja tasandil.
Mis on teater? Kolleeg Peter Eversmann Amsterdami ülikoolist annab igal sügisel oma üliõpilastele ülesande seletada marslastele, mis on teater. Üldjoontes on tulemused alati sarnased…
-
29. juulil lahkus meie hulgast Kaarin Raid, lavastaja, kes on loonud terve rea kõige säravamaid lavastusi Eesti viimase poole sajandi teatrikunstis.
Kaarin Raid sündis 22. oktoobril 1942. aastal. Lõpetanud Rakvere teatri õppestuudio, asus ta juba 19aastaselt samas teatris tööle.
Edasi siirdus Kaarin Raid õppima Moskva Teatrikunstiinstituuti ehk
GITISesse. Oma esmalavastuse tegi ta üliõpilasena just Rakvere teatris, milleks oli lavastus Saint-Exupery’ „Väikese printsi” ainetel Siina ja Aarne Ükskülaga peaosades.…
-
Milliseid kogemusi on teil puudega inimeste tehtud või neile suunatud teatriga?
Jaanika Juhanson: Kõigepealt täpsustan terminit. Eelistatum on „erivajadusega inimesed”, kuna see on sisult avaram, „puuet” kasutatakse rohkem meditsiinilises või sotsiaaltoetuste süsteemiga seonduvas kontekstis. Sisuliselt on igal inimesel erivajadused, lihtsalt mõnel on need seotud konkreetse meeleelundi vms talitlusega. Ükskõik millise inimesega suhtlemisel ei saa olla aluseks, et kellelgi on midagi „puudu”, see loob juba eos hierarhia või…
-
Ometi oli neljandal etendusel (10. juulil) Jäneda Pullitallis üle poole saali tühi. Võib ehk oletada, et 1944. aasta sõjasündmused ei tõmba inimesi suveteatrisse. Kes kardab masendust ja laipu, kes pelgab taaskordset propaganda-annust. Võin kinnitada, et midagi sellist tolles lavastuses pole, küll käib jutt aga tõsistest ja tänapäevalgi meile väga olulistest asjadest: oma tee ja tõe otsimisest ning selle juures ausaks ja inimlikuks jäämisest ka kõige keerulisemates…
-
Juhan Liivi sünnist möödub tänavu 150 aastat ja surmastki sai mullu juba sajand. Ühtegi inimest, kes oleks Liivi oma silmaga näinud, enam elus pole. Sealsamas Alatskivi kalmistul on küll tema hauasammas ja kõik teavad kuulsat lugu Liivi pintsakust, aga oled sa ikka kindel, et Liiv pole kellegi väljamõeldud ja pikka aega osavalt genereeritud müütiline tegelane?
Urmas Vadi, „Kus sa oled, Juhan Liiv?” autor ja lavastaja: Ei arva.…
-
Kõige ustavama segmendi moodustavad need, kes on võtnud nõuks vaadata ära kõik sellel korral pakutavad lavastused – seega festivalipassi lunastanud. On aga neidki, kes näinud varem ära kõik eesti lavastused ning keskenduvad seepärast välismaistele külalistele. Või siis hoopiski need, keda välismaalased üldse ei huvita, küll aga näevad nad „Baltoscandalis” väärt võimalust kodumaiste lavastuste nautimiseks. Paljusid piirab ajanappus: Rakverre saavad nad tulla vaid üheks-kaheks päevaks ja ahmivad…
-
Kui asjad on korras, on ühest küljest väga lihtne, teisalt aga mõnevõrra tüütu „Baltoscandali”-laadsetel festivalidel käia. Laias laastus on „Baltoscandal” koosnenud ideede, kontseptsioonide esitlustest (ja tihtipeale väga meisterlikus esituses), kus kombitakse piire vaatajas, etendajas ja nende vahel. Talletunud on sealt väga põnevaid mälupilte ja kogemusi lavalisest tegevusest või eriilmelistest seisunditest, kuid maa(ilma)parandusse, ma kardan, sellise teatriga suurt asja ei ole. Küllap pole sellist eesmärki Priit Raual…
-
2014. aasta „Baltoscandal” tõi mind korraks tagasi lapsepõlve lummusesse. Maagia kui fenomeniga tegeles kõige otsesemas mõttes Anne Jureni ja Annie Dorseni „perfonksel” „Magical” ehk „Maagiline”. Lavale ilmub provokatiivse pilguga daam, kes alustuseks trikitab köögitarvikutega. Seejärel lõikab kääridega ennast riietest lahti, oleks sügavamalegi puurdunud, aga nahk avaldab vastupanu. Siis esitab alasti artist maskuliinsusest purskuva rokkstaari rituaaltantsu. Seejärel hakkab Anne oma kehaavaustest kõiksugust kraami välja sikutama.
„Magicali” muudab iseäranis…
-
Ingri Midgard Fiksdal & Ingvild Langgård & Signe Becker „Night Tripper” ehk „Öömatkaja”. Sõitsime festivalibussiga teadmata suunas päris kaua ja meid väljutati pimedasse männimetsa. Tekkis teejuht ja sai veel tükk maad samblas sahistada. Lõpuks jõudsime lagendikule ja viskasime end külili, samal ajal kui kaks naist seljad vastamisi õõtsuma hakkasid. Taustaks akordion ja veel mingid pillid, mis endast võimalikult ebamaiseid helisid välja lõõtsutasid. Veidi eemal toimus veel…
-
Selleaastane kaasamislavastus oli Ana Borralho ja João Galante „Atlas Rakvere”, kus sada virumaalast neile kõige olulisema öeldud said: „Kui üks õpilane, kes tahab saada näitlejaks, häirib paljusid inimesi, siis kaks õpilast, kes tahavad saada näitlejaks, häirib rohkem. Kui kaks raamatukoguhoidjat . . . . jne” Kahjuks ei suudetud meelitada lavale piisavalt laia läbilõiget ühiskonnast, mistõttu jäi portugallaste lavastuskontseptsioon täiel määral realiseerimata. Ehk on ka eestlased poliitiliselt liiga väheaktiivsed, et…
