
„Tõde ei anta kellelegi andeks“ on justkui summutatud komöödia, mis hoiab end tagasi lootuses, et vaatajani jõuab seeläbi ka tragöödia, mida dramaturgia ja lavastus ometi välja mängida ei suuda.
Lavastuse „Vabadus vabanduseks“ kontekst on vähemalt sama kõnekas kui lavastus ise.
VAT-teatril on õnnestunud tõstatada küsimused, millega maadlemisest ühelgi noorel ilmselt pääsu ei ole.

„Aadama passioon“ oli rikkalik kogemus, mitte niivõrd lavastusena, kuivõrd seoste ja mõtete tekitajana.


Wilson oli loonud eneseküllase ja suletud süsteemi.

Märt Meos: „Olen õppinud, et kui alustada uut lavastusprotsessi, tuleb ideaalis kohe mõelda, et tulemus võiks jõuda ka väljapoole Eestit.“

Jussi Sorjanen pole Maksim Gorkit jäljendanud, vaid loovalt edasi arendanud.

Ugala uuslavastuste „Kaheksajalg“ ja „Teie ebaõnn on teie endi kätes“ lavalistest lülidest on kõige tugevamad näitlejatööd.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.