
Romaani ja lavastuse tegevus toimub mingi riigi piiri ääres, maal vanaema juures, kuhu kaks poissi on suurlinnast ära saadetud, sest seal pole sõja tõttu enam midagi süüa.

Teatriskäigu teeb noorele keeruliseks kallis pilet, aga ka lavastuste hulgast valiku tegemise keerukus ja teatri teavitustöö sobimatus neile, kes vaatavad peamiselt filme ja seriaale või kuulavad muusikat.

Igal hommikul ärgatakse pilkaspimedas tühjuses tundega, et kõik tuled on kustunud. Igal hommikul peab uuesti välja mõtlema, kuidas tõsta jalg jala ette.

„Ühiskondlikult kahjulik element“ võiks olla pisut selgem rusikas, aga ju prooviti jääda diplomaatiliseks ja kõigile vaatajatele meelepäraseks.
Tommi Korpela sügav ja kindel hääl moodustab enamiku tema Vatase rollist, mis on loodud õige nappide vahenditega – ta on algusest peale mõtlik mees.

Teater olla kaduv kunst. Iga viimane etendus on üksiti esimene, sest on ainus. Ja ometi on teatri pärisosa absoluutne olevik, kordumatu seiklus, ainuline rõõm ja oskus elada hetkes.

Aare Toikka: „Praegune aeg on selline, et meedia paiskab meie ümber, meisse ja meist läbi väga palju fragmente ja lõpetamata lugusid. Sellest tulenevalt on ka palju lõpuni mõtlemata mõtteid.“

Priit Strandbergi lavastuse teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ning mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see tõeliselt ürgne, inimlik ja ajatu.

Lehmanni „Postdramaatiline teater“, viimasel kolmel kümnendil rahvusvahelist teatriuurimist enim mõjutanud teos on nüüd kättesaadav ka eesti keeles.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.