
Pealkiri „Kremli ööbikud“ sätib ootushorisondi poplauliku kui ideoloogia tööriista fenomeni avamisele, kuid seda latti lavastus ei ületa.

Kõigile kehtiva tõe otsimise kõrval võib näitleja eesmärk olla ka teadlik ambivalentsuse külvamine.

„Meretaguse paradiisi“ maailm Sadamaaidas saab ja jääb isiklikuks igale vaatajale, kellel Saaremaaga side, olgu juurdumine siis sündimisega ettemääratud või aastate ja aastakümnetega ise tekitatud.

Ajaloole osutamine on nüüdisaegse raamistikuga „Eestiranna“ lavastuse kandvamaid külgi ja tänuväärselt tuuakse välja ka kohalik eluviis.
Peeter Tammearu mängitav Päts on talupoeglik, lihtsat elu ihkav, ajaloost väsinud mees, kes valitseb oma riiki nii nagu vastutustundlik, ent podagrahaige talunik.
Aleksandr Ogarevi lavastus „Kostja ja hiiglane“ kahjuks ei pehmenda, vaid pigem võimendab Mart Kivastiku näidendist lähtuvaid nõrkusi.

„Ilmavõõras“ on tegelased loodud selge pintslitõmbega, liigendatud ja ruumi asetatud.
Teatrisuvi on küll külluslik ja mitmekesine, ent väga kõikuva tasemega festival, kus kesise lavastuse otsa komistamise tõenäosus on kahetsusväärselt suur.

„Tsaar Saltaan“ on muinasjutt intelligentsele inimesele. Veel rohkem aga muinasjutu edasiarendus, sest kui üldiselt lõpevad muinasjutud hästi, harvem halvasti, siis see lavastus lõpeb täiesti normaalselt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.