-
Asi pole mõistagi üksnes rääkimises, s.t. kohakaasluses väliskommentaatorina, vaid ikka võimude lahususes. Muidugi on välispoliitikas palju raskem kui mõnel muul alal fikseerida, kus lõpeb seadus ja algab täitmine. Ent vahel on ? näiteks Moskva liinil ? tundunud, et väliskomisjon on sekkunud probleemide harutamisse, mille konkreetsusaste peaks jääma neist allapoole. Kokkuvõttes arvab Sirp, et välisministeerium võiks olla natuke aktiivsem, iseäranis nii teotahtelise seadusandja puhul.
-
Nüüd oleme me Euroopas tagasi. Olemata siit ju iial lahkunudki, kaugenesime viiekümne nõukoguliku aasta jooksul euroopalikkusest paratamatult. Endisele Euroopa-fassaadile on nüüd muide kirjutatud McDonald?sist veel suuremaltki ?Kolumbus Chrisostomus?. Meie alles avastame oma uut vana Euroopat.
Euroopa imbub taas meisse ja meie temasse, nagu värvid niiskel akvarellipaberil.
Kuigi kõik on siin veel nii pooleli, ebaeuroopalikult räämas ja toores, on mul mitmeid sõpru Euroopa südamest, kes on tulnud…
-
Muidugi tundub see väga ebaökonoomne, energia raiskamine ja ebamõistlik. Aga Iraak ongi minu jaoks viimase aja suurejoonelisemaid tõendeid sellest, et inimeste ja riikide käitumist ei juhi mõistus, vaid kõik muu, eelkõige aga uhkus ja eelarvamus. Valgustuslik mõtteviis on alati lootnud, et inimesed käituvad valesti, sest nad ei tea, mis on õige käitumine. Näidake neile õiget teed ja nad käituvad õigesti. Tühjagi.
Seoses sellega ei saa mööda…
-
Mullu ilmunud ja juba kaheksasse keelde tõlgitud raamatu ?Terror ja liberalism? autor ning läinud reedel Tallinnas esinenud Paul Berman usub, et liberaalset demokraatiat on aktiivselt tegutsedes võimalik levitada üle maailma. Ta samastab radikaalsed islamiliikumised kommunistlike ja fa?istlike totalitaarsete re?iimidega ning arvab, et just seetõttu tajusid idabloki maad paremini nii Saddam Husseinist lähtuvat ohtu kui ka vajadust purustada tema totalitaarne re?iim.
Millal tekkis teil idee, et islamiterroristid…
-
Just sellisena ei ole Esto TV sugugi erandlik, vaid pigem üsna levinud tõelusekirjelduse mudel, mille juured on meedias ja mille põhitunnused ongi vahendatus, libatõeluse tootmine ning ambivalentsus. Matkides ühiskonnakriitilist dokumentalistikat, ei olnud filmi aineks siiski ?elu ise?, vaid sõnalise ja pildimeedia läbinämmutatud standardid: jutlus (poliitiline retoorika ja rituaalid) ja kaklus (provotseeritud vägivallastseenid). Tähelepanuväärseim oli selle materjaliga ümberkäimise meetod ? seestpoolt õõnestamine osatamise, liialdamise ja moonutamise teel.…
-
Välisesinejatena tutvustasid oma kogemusi kultuurielu korraldamisel Euroopas Lars B. Andersson Uppsalast Rootsist ning Alessandro Bollo ja Stefano Bottoni Ferrarast Itaaliast. Kõik kolm esinejat on seotud ka konverentsi korraldamist rahastanud Euroopa Liidu raamprogrammi ?Kultuur 2000? toetatud projektidega ?Kohaliku festivali muutmine rahvusvaheliseks? ja ?Tartu-Turu kultuurisild?, mille käigus sai kaheksa Eesti festivali korraldajat osaleda kasulikel koolitustel koos partneritega Eestist, Soomest, Rootsist, Venemaalt ja Itaaliast. Konverentsil esitleti ka projekti tulemusena…
-
Alustagem tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise küsimusega. Eestis on väideldud selle üle, kas koondada kultuurielu suurtesse linnadesse või panustada rohkem regionaalsesse arengusse; ja samamoodi on linnades (nagu Tartus) väideldud, kas eelistada suurte kultuurikeskuste rajamist või linnaosade elu hoogustamist. Milline on suhtumine Euroopas?
Üht kindlat suhtumist pole, on palju erinevaid lähenemisi. Tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise vahel tuleb leida tasakaal, mis arvestab Eesti asjaolusid, näiteks asustuse hõredust väljaspool linnu. Inimestel, kes…
-
Õnneks andis Euroopa Kunstipärandi Foorumi president Dragan Klaic oma esinemises aimu ka päris kultuuripoliitikast. Ka sellest, kui miniatuurselt väike osa on kultuuril Euroopa Liidu eelarves ? promillides, mitte protsentides! Ehk just liituvad väikeriigid saavad seda osa suurendada, kuid selleks tuleb vältida mitmeid Euroopas läbi põetud ja alles põetavaid väärarvamusi, mitut aegunud poliitikat. Mõistagi oleks ennatlik ka Klaici puhul üldistusi teha. Tegu on siiski meiegi jaoks tuntavalt…
-
I
Mais 2004 said Euroopa Liidu järjekordseteks täisliikmeteks neli Kesk-Euroopa endist nn. sotsialismimaad, kolm NSV Liidu endist nn. liiduvabariiki, üks Jugoslaavia FV osariik ja kaks Vahemere saareriiki. Teise maailmasõja järgsele Euroopa lõhestatusele kaheks vastandlikuks leeriks tõmbas too triumfaalne ühinemine lõpliku ning pöördumatu risti peale.
Paraku ei lasknud argipäev ennast kaua oodata. Kahekümne viiest tükist kokku õmmeldud lapitekk ei osutunud ? eriti esimestel aastatel ? kuigi…
-
Kuehnelt-Leddihni esseistika on kindlasti külm du?? neile viimastele, kes veel jagasid usku (mis oli kord tüüpiline postkommunistlike maade elanikele), et valimiste fiktiivsus ja sõnavabaduse puudumine on õnne ja vabaduse peamine takistus. Kuehnelt-Leddihni üks peamisi järeldusi on, et tulevikus on väljavaateid vaid kahe partei süsteemil, kusjuures neil on ühine filosoofia ja maailmavaade (lk. 45). Mille poolest see koos autoritaarse ja ebademokraatliku panganduse, tööstuse ja neile toetuva sõjamasinaga…
