-
Ka need, kes USAd vihkavad, möönavad, et nad oskavad asju ajada ning saavad tööd kiirelt tehtud. Miks mitte nüüd? Kuigi praegune katastroof on suurem kui 9. septembril 2001. aastal New Yorgis juhtunu, mahuvad nad siiski ühte kategooriasse. Ja toona toimis kõik tõhusalt, rahva moraal oli tasemel, juhid olid platsis ja innustasid.
Juhtkonna ja põhiseaduse süü?
President oli apaatne ja segaduses, Rumsfeld reageeris nagu Iraagi puhul (jamasid juhtub –…
-
Vaba rahvas täidab avaliku ruumi enesestmõistetavalt oma märkidega. Mälestustahvlid ajaloolistel või tähtsate ajaloosündmustega seotud hoonetel ei peaks olema ainult kohalikus keeles, ka külalistel on õigus Eesti kohta täpsemat teavet saada. Riigikogu on hukka mõistnud kommunistliku okupatsioonirežiimi kuriteod ja isegi George Bush tuli kevadel Riias meile ajaloo ülekohtu teadvustamisel appi. Ja ometi on Tallinna linnaruum endiselt allutatud Moskva-meelsele ajalootõlgendusele. Kõlab jõhkralt, kuid Tallinna ruumimärkidest võib välja lugeda…
-
Fareed Zakaria raamatu sõnum on selge. Demokraatia areng maailmas on läinud liiga kaugele ja ohustab inimeste vabadust. Üha laiemaid inimmasse lastakse valimiskastide juurde. Võimu saamiseks on poliitikuil vaja meeldida üha suuremale, samas aga intellektuaalselt järjest piiratumale auditooriumile. Tulemuseks on, et võimule ei tule mitte need, kes valitseksid kõige targemalt ja demokraatlikumalt, vaid need, kelle sõnum on kõige populistlikum ja lihtsam. Zakaria raamatu sisu saab kokku võtta…
-
Andestatagu mu tütarlapselik sentimentaalsus, kuid lähimineviku ilmsikstulekute taustal tunnen end tõepoolest naiivitarina, kelle siiras heausklikkus on kui mitte rüvetatud, siis vähemasti pea peale pööratud. Kuulusin nende hulka, kes Res Publica nähtud korruptsioonitonti kunstlikuks ja liialdatuks pidas. Kui ka mõni komsomolitööl tuule tiibadesse saanu arestimajas Antropovit nõudis (nõme polnud seejuures muidugi niivõrd enese lolliksjoomine, kuivõrd püüd jamast käenduse, sidemete ja positsiooni abil välja tulla), tundus see ometi…
-
Valimised on nagu sõda: vahet pole, kes kelle sodiks pommitab, relvatöösturid võidavad niikuinii. Milline partei kõige rohkem hääli saab või kes kellega koalitsiooni teeb, pole tähtis, suur raha saab alati oma tahtmise, mõned mõjuvõimsad välisriigid muidugi ka. Sisuline valimisvõitlus käib ikkagi ainult selle nimel, kes korrumpeerub, kes saab ellu viia kampaania rahastajate erahuve. Poliitikule on ju teatavasti püha ainult tema sponsorite tahe. Kes oskab rikkurite ahnust…
-
1840. aastaid Baltikumis on iseloomustatud vastakate mõistetega. Sotsiaalpoliitilise ja majandusliku nurga alt on räägitud “rahututest”, “murrangulistest”, “näljastest” ja “traagilistest” neljakümnendatest, sügavast sotsiaalsest kriisist, aga ka Balti agraarreformi tegelikust käivitumisest ja keskvõimu venestussurve esimestest ilmingutest. See Nikolai I valitsusaja keskne periood sai ühelt poolt kultuurilise ja geograafilise suletuse ning alalhoidlikkuse klassikaliseks kümnendiks Põhja-Balti territooriumil, ajaks, mil süvenes “Liivimaa vaikelu” ühes oma kalduvusega lokaalsesse idülli ja buršielu nautlevasse…
-
Kes Sise-Liivimaalt läbi kuusemetsade Pärnule läheneb ja sinnamaani jõuab, kus mets avaneb ning meri ja linn ühekorraga nähtavale ilmuvad, sellele tulevad kindlasti elavalt meelde paljud alamsaksa linnad ja ta võtab ka seda väikest kaubalinna Pärnu jõe ääres lihtsalt kui üht lüli tolles pikas reas. Avar tasane maa, nõmm ja soopind, endine merepõhi; teispool seda paistmas teravad tornid nagu tasandikku torgatud nõelad; pikad horisontaalsed plaanid; ilma kindla…
-
Kipun Orase vaimses atmosfääris sulanduma Rein Veidemanniks, sogades midagi emotsionaalset, talitsematut ja läbimõtlematut õpetajast, erakordsusest, aukartusest jms. Selliseid tundeid tekitavaid eestiaegseid mehi on muidugi veel: Aspel, Semper, Tammsaare, Ivask, kui kõnelda pisut hilisemaist. Kuid just Orase pimestus on täiesti ebaratsionaalselt saatnud mind (võib-olla juba 1990. aasta detsembri Vikerkaarest peale) kirkaimalt. Asi ei ole selles, et ma jagaksin (nii taipamise kui poolehoidmise mõttes) Orase vaateid või neist …
-
Minuvanuste põlvkonnal on olnud võrdlemisi harukordne võimalus tunnistada oma teadliku eluea jooksul ühe impeeriumi kokkuvarisemist ja (kui impeeriumi mõiste puhastada sellega vaikimisi vägisi kaasa tulevast negatiivsest kõrvaltähendusest ja mõista selle all lihtsalt ühtset majanduslikku ja poliitilist ruumi) teise hoogsat laienemist. Tegelikult pole see muidugi mitte midagi erandlikku, tsivilisatsiooni ajalugu ju õigupoolest säärastest rulluvatest lainetest koosnebki. Seetõttu olekski võib-olla paslik alustada kavandatavat eelarvamuslikku artiklisarja majandusmõtte ajaloost impeeriumide…
-
On omamoodi kummaline, et kui poliitilisel areenil räägitakse aina uutest abinõudest, mis sündimuse tõusule peavad kaasa aitama, ning raporteeritakse ka edusammudest (“vanemahüvitis tõi aastaga 800 lisasündi“), ei mõjuta need töövõidud pea üldse ei meie oma ega ka rahvusvaheliste organisatsioonide rahvastikuprognoose. Kõver kulgeb ajateljel ikka allamäge.
Avalikes iibejuttudes keskenduvad kõnelejad eeskätt sellele, mille eest ja kui palju peaks tööinimesele lapse eest maksma, maksjaks eeskätt loomulikult riik ja omavalitsus.…
