-
Jalgpall on ühiskonna lakmuspaber.
Olgu algatuseks kohe öeldud, et jalgpalli pole ma kunagi viljelenud ning asjatundjaks ei pea end samuti. Erinevalt oma paralleelklassi poisist, kes pidas end Veerenni tänava parimaks väravavahiks, ja kursusekaaslasest ja sõbrast, kelle kunagise korteri seina ehtis Nottingham Foresti lipp.
Olen elanud sedavõrd vanaks, et mäletan isegi 1970. aasta maailmameistrivõistlusi ja Pelet, kes kolmandat korda maailmameistriks tuli. Aga esimest korda jõudsin staadionile 27. VI…
-
On demokraatia, oleme sellega harjunud, et on, ja hakkame harjuma ka sellega, mismoodi on, kui on demokraatia, ja teame, et demokraatia hoiab ära diktatuuri ja teised suuremad jamad, ja teame, et ühiskonna arenguga käib kaasas bürokraatia areng, ja oleme kuulnud, et bürokraatia võimaldab andetutel oluliseks saada, ja vahel on tunne, et lisaks suurematele jamadele hoiab demokraatia ära ka suurema õnne. Kui mõnelt autoriteetselt inimeselt selle kohta…
-
Indrek Schwede, spordiajakirjanik
Jalgpalli levikule andsid hoo kolm põhjust: tööstusrevolutsioon XIX sajandi Põhja-Inglismaal, tekkinud töölisklass, kes vajas ajaviidet, ja transpordi areng. Jalgpall oli ainus pallimäng, mis enam-vähem tänapäevasel kujul toona olemas oli. Ja olemas oli ta tänu oma lihtsusele! Ta oli ikka nii olemas, et oma õpiaastatel Sidney Sussexi kolledžis (1616 – 1617) oli tuntud mängija ka Oliver Cromwell. Inglased on avastanud, et juba 1514. aastal kirjutas…
-
Goethe Instituudi ja agentuuri Magnum Photos näitus “Weltsprache Fussball“ Tallinna Kunstihoones 28. X – 20. 20. XI, projekti “Kas te räägite jalgpalli?“ dominant.
Goethe Instituudi näitus “Maailmakeel jalgpall“ on kummaline fotoväljapanek: esitatud fotosid võib nimetada poliitilisteks, aga ka meeleolufotodeks. Mõned näevad välja nagu lavastused, mõned on lausa feministliku analüüsi illustratsioonid, sotsioloogilisest või etnoloogilisest tõlgendusest rääkimata. Kuigi 50 fotost koosnev näitus on Goethe Instituudi ametlik panus FIFA-le…
-
Täna esietendub Tallinna Kunstihoones VAT-teatri esituses jalgpalli-teemaline näitemäng noortele. Kas sinu lavastus võiks olla ka vahendiks ainult “jalgpallikeelt” oskavatele noortele tutvustada “teatrikeelt”? Ehk mis poistega sinu lavastuses juhtub ja mis juhtub vaatajaga neid poisse (tegelasi) vaadates?
Meil on stiilset teatrikeelt. Selles mõttes võiksid “jalgpallurid” vaatama tulla küll. Poistega juhtub päris palju: nad loobuvad oma unistustest. Nad loobuvad kõigest, mis neil selles hetkes on. Ma arvan, et nad…
-
Tallinna Kunstihoone näitusesaalides on sadade silmapaaride ees igasugust pulli tehtud: must kontsertklaver sepavasaratega pilbasteks haamerdatud, stalinistlikku staatikat ja postmodernset pornograafiat pandud, loomi ahistatud, kust, veini ja verd joodud. Meenub, et mullu suvel oli mul au ühte performance’i sekkuda ja alasti naisrektorit mingi õliga võida.
Kunstihoones on kunstilises võtmes ka spordi moodi asja aetud: eelmise jõulu eel peeti Raul Meele installatiivsetel raudplaatidel välkmaleturniir Sirbi rändkarikale, nüüd on…
-
Tallinna ülikooli koreograafia osakonna tantsuteatri Tee Kuubis osalus jalgpalliaktsioonis koosneb peamiselt kahest osast: avaetendusest ja näituse raames ning Kinobussiga ringi sõitmise ajal antavast etendusest.
Avaetenduses, mis jõuab vaatajateni täna õhtul kell 19 Tallinna Kunstihoone esisel asfaldil (või väga halva ilma tõttu Kunstihoones sees), osaleb 11 tantsijat + 1 (kohtunik, treener või pealtvaataja – seda ei tea ta veel isegi).
Algidee on jalgpall kui elustiil ja suhtlemiskeel, inimesed kui…
-
Ott Kangilaski, “Muhu Linnuse piiramine”. ajaloomuuseumi kogust
Selle nõutu fraasiga juttu alustades püüab Euroopast vaimuvalgust ammutanud Eesti poiss Uru (Ott Sepp) ärgitada apaatset Lembitut (Ain Mäesalu) Eesti maad ja rahvast päästma. Ent nii nagu oleks kunagisel Sakala vanemal raskusi enda äratundmisega rahvusromantilises kangelaskujus, nii ei taha ka filmi-Lembitu pakutud rolli omaks võtta: vaid viimases hädas sõidab ta koos oma lehmaga vastu madisepäeva hävingule. Uru aga käitub euroopaliku…
-
Ma ei arva sugugi, et eetikateema pole tähtis. On küll, aga kohalikel valimistel pole sellega suurt midagi peale hakata. Puhtprofülaktiliselt on muidugi vaja kommunisti sõnaroosaga nüpeldada iga kord, kui temas bolševistlikud kiusatused jälle vinnidena välja löövad. Kommunismi kui inimesi pisivargusest massimõrvadeni ulatuvatele kuritegudele tõuganud mõtteviisiga saab minimaalselt arveid klaarida parlamendi, veel parem kui rahvusvaheliste otsustega. Või siis aitab aeg.
Eesti õpetatud politoloogidel on tavaks rõhutada, et valimised…
-
Poliitikud, kes seda peavad otsustama, elavad olevikus, nad ei pea olema ajaloolased ega muu ala asjatundjad, sest neil on raha, mille eest nad võivad seesuguseid endale nõunikeks palgata. Aga ega nad ei pruugi neid kuulama jääda. Kuid ajalugu on kasulik tunda. Sest jõud, mis on läbi sajandite kujundanud ühe riigi ajaloo, toimivad ka tänapäevas ja veel tulevikuski. Enamasti on need jõud tegusamad kui poliitikute subjektiivsed soovid…
