-
Lastele mõeldud head kirjandust ja kirjutatud kultuuri on meil väga palju.
Lastekultuuri on tõlgendatud vähemalt kahes tähenduses. Ühelt poolt on see vaimulooming, mis on otse ja teadlikult lastele loodud ja vahendatud: lastekirjandus, -teater, -kino, aga ka organisatsioonid ja asutused, mis rajatud laste kultuuriliseks harimiseks ja eneseväljendamiseks, s.o huviringid ja -koolid, lastekeskused, spordiklubid jms. Teiselt poolt on lastekultuur see väärtus ja tegevussüsteem, mida lapsed ise endi hulgas arendavad:…
-
Mis seisus on Eesti laste- ja noorteteater? Pole paha. Teatrit tehakse. Teevad mittetulundusühingud ja teevad riigiteatrid. Toimuvad traditsioonidega festivalid (NB-festival, “Noor sajand”) ja uusi tuleb juurde (“Tallinna Teater Treff”, “Draamake”). Info liigub ja, mis peaasi, publik käib. Maailmaorganisatsiooni ASSITEJ (Association International du Theatre pour l’Enfance et la Jeunesse) Eesti keskus on oma tegudega jõudnud rahvusvahelise tunnustuseni. VAT-teater on oma viimase aja lavastustega maailma tippude hulgas, festivalikorraldajad…
-
Philip Pullman, KULDNE KOMPASS. INGLITE TORN. VAIGUST KIIKER (triloogia). Tõlkinud Eve Laur, värsid tõlkinud Harald Rajamets ja Linda Ruud. Tiritamm, 2002 – 2005.
Kuidas võtta ja kuhu jätta? Mine võta kinni. Väidavad, et Philip Pullman olla tänapäeval üks kõvemaid käsa omas laadis; aurahad ja muu panegüürika seisavad juba teoste kaanel. Eelarvamusteta lähenemine on tehtud kui mitte võimatuks, siis vähemalt raskeks. Ei saa ma läheneda sellele kolmikteosele kui…
-
Enn (Aarne Mägi) ja Karmen (Katariina Lauk). repro
J. R.: Katrin Lauri “Ruudi”, vastne eesti lastefilm (koguperefilmitaotlusega, aga igasugune koguperendus on mulle vastukarva, nii et kõnelgem ikka lastefilmist), hämmastab oma visuaalse sujuvusega. Efektsed kaadrid, Eesti filmi alatine sujuv maastikuilu, tegelaskujude liikumise dünaamilisus on kõik olemas. Eesti film on viimastel aastatel vaikselt liikunud sinna, et professionaalsele lahendusele pole suurt midagi ette heita. Tehniline kvaliteet on olemas. Järelikult teevad…
-
Tallinna peal hästi tuntud kraade Ruts, kodanikunimega Rudolf Pruul, tundis end murrangulise 1940. aasta suve lõpul täbaralt. Kuid ühel ilusal pärastlõunal kohtas ta Harju tänaval oma vana semu Paldiski maanteelt Robit (Robert Rebast), keda polnud enam aastaid trehvanud. Too oli astunud teist rada, lõpetanud gümnaasiumi, jõudnud käia Tondil ja Tartus ning oli juba väikselt ilma teinud ajakirjaniku-toimetajana. Kuna Rutsil sähvatas, et Robil pidi olema pakiliste avalike…
-
Veskimäe raamatu otsustavam osa on esimene ülevaatlik kolmandik, see teeb puust ja punaseks selle, et kõik EKP-lased on kaasvastutavad kommunistliku režiimi kehtestamisel ja säilitamisel. Hävituspataljonides, “küüditamistalgutel” sunniti osalema peaaegu kõiki parteilasi, ajuloputusega pidi tegelema ka igaüks, kes vähegi suutis. Need jutud, et keegi olevat olnud hea kommu ja keegi mitte, ei saagi paika pidada. Andsid sõrme – olid loovutanud käe. Tüütuseni on raamatus dramatiseeritud Karotamme ja…
-
“Ja veel: loole lõpupunkti paneku ajal hakkas põlema Niguliste kirik. Märkasin seda siiski tund hiljem (kell 1.30), kui torn taeva all üleni leegitses ja peagi upakile vajus. Kole vaatepilt oli.” “Kiri ei põle ära”, lk 214. A. Tarandi päeviku lõppsõna. erakogu
Andres Tarand, KIRI EI PÕLE ÄRA. PÄEVARAAMAT 1980 –. . . . Tallinn 2005. 288 lk.
Andres Tarand on oma päevaraamatute publikatsiooni seadnud üsna täpselt “40 kirja” 25. aastapäevaks.…
-
-
Mis kirjad need on, mille juurde üha uuesti tagasi pöördutakse? Ikka need vanad armastuskirjad, mis laeka põhja hoolsalt ära peidetud, et need ei pääseks kaasaja elu segi pöörama. Kuid vahetevahel tekib ikkagi kiusatus armastuskiri sahtli põhjast välja otsida ning küünlavalgel salamisi paar rida lugeda ja mõelda, et vaat mis oleks olnud, kui kõik oleks läinud teisiti. Kuid sellised mõtted tuleb koos kirjaga kähku jälle ära peita…
-
Meeleolud läbi KGB fotosilma. reprod raamatust “Ärkamisaeg läbi KGB fotosilma”
ÄRKAMISAEG LÄBI KGB FOTOSILMA.
Koostanud Urmas Allik, fotod Jaanus Rahumäe erakogust. Toimetanud Kaja Põld.
Eesti Ekspressi kirjastus, 2005. 310 lk.
Esmajoones tuletab salafotode raamat meelde tõsiasja, et meil ka 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist ei ole avaldatud usaldatavat ülevaadet, rääkimata detailsest uurimusest, mida kujutas endast KGB, milline oli läbi aegade selle asutuse struktuur ja ülesanded. Kuigi KGB on…
