-
„Huvitavus”, olgu rahvuslik või rahvusvaheline, isiklik või grupiline on hinnangulise kategooriana ajaloouurimise väärtustamisel äärmiselt subjektiivne mõõdupuu. Pigem kuulub see emotsionaalsete hoiakute kui akadeemilise ajalooteaduse valdkonda. Samas olen ka mina seisukohal, et huvitavalt kirjutatud ajalugu on alati etem kui igav esitus ja mõnikord autor lausa peab selle poole püüdlema, näiteks juhul, kui ta kirjeldab igapäevaelu. Et huvitavus oleks ihaldusväärne siht kõigile uurijatele, seda oleks vist palju oodata.…
-
Eesti oli sarnaselt paljude teiste Ida-Euroopa riikidega sõdadevahelisel ajal kõvasti arenenud. Tänu Jaak Valge uurimustele teame me, et majanduskasv ei olnud küll väga suur, kuid üldiselt oli Eesti vahet Lääne-Euroopaga vähendamas. Keskmine eluiga oli tõusnud 58 aastani. Keskmine palk oli jõudnud 2/3 LääneEuroopa omast, kuid seoses madalamate hindadega oli ostujõud Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Tänu edukale maareformile oli Eesti Soome järel Euroopas teisel kohal maaomandi suhteliselt…
-
Neile küsimustele on raske vastata, kuna teosesse on koondatud isikupärase stiiliga autoreid ja erinevaid käsitlusviise nõudvaid teemasid. Neljast suurest peatükist kahes keskmises on käsitletud traditsioonilisi teemasid: iseseisvuse likvideerimise protsessi, alates Nõukogude Liidu ultimaatumist ja punaarmee sissemarsist 17. juunil (Jüri Ant ja Meelis Maripuu) kuni erakorraliste „valimiste” läbiviimiseni (Indrek Paavle) ning riigi- ja haldusaparaadi sovetiseerimist (Peeter Kaasik, Ago Pajur, Olev Liivik, Indrek Paavle). Äärmised peatükid on oma lähenemiselt…
-
Minu teadvusesse jõudis õpetus Eesti viibimisest NSV Liidu koosseisus kui okupatsiooni tagajärjest 1990ndate keskpaigas, kui olin nädalapäevade jagu Toompeal valitsuse n-ö töövarjuks ning panin tähele, et tollane riigisekretär kasutas ajakirjanikega suheldes nõukogude ajast rääkides järjekindlalt määratlust „okupatsiooniaeg”. Sai selgeks, et terminist, mida pidasin seni pagulaseestlaste, MRP -AEG ja Eesti kongressi omandiks, oli saanud riikliku mälupoliitika vahend.
Alistujaid põlati ka meil
Võidakse küsida, et kas esimese punase aasta…
-
Teavad seda, millised on seal teiste õppejõudude ja teadlaste palgad peale professorite. Minu oma pole näiteks kunagi tõusnud Eesti keskmise palgani. Ja Tartu ülikoolis on filoloogide palgad teiste kohtadega võrreldes veel kõrgemad. Huvitav, kas need tulijad tehakse kohe kõik professoriteks? Või hakatakse neile maksma kolm korda rohkem kui teistele?
Teavad seda, milline on töökoormuse ja palga suhe. Tõsi küll, endine rektor ja nüüdne kaitseminister Aaviksoo kuulutas midagi…
-
Senist Hiina teisitimõtlemise esinumbrit Wei Jingshengi on Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitatud vähemalt seitse korda viimase 15 aasta jooksul, kuid ikka edutult. Liul läks õnneks esimesel katsel. Kuid Hiina võimu jaoks on Wei teema ka lõpetatud mehe riigist väljasaatmisega 1997. aastal. Eks vabas maailmas on vabadusvõitleja lihtne olla ja ühtlasi on see punase Hiina seisukohalt palju ohutum kui Liud kodumaal, mis sest, et türmis pidada.
Nobeli komiteest oli…
-
Mitmeski mõttes iseloomustab nimetatud kogumik aga venestuse uurimise kurba hetkeseisu. Arusaamine ajavahemikust, mida venestus hõlmas, on pealkirjale vaatamata kogumikus täiesti erinev. Mõni autor alustab oma ülevaadet tsaristlikust venestuspoliitikast näiteks juba XIX sajandi esimesest poolest, teised aga alles 1880. aastatest, osa lõpetab selle XIX sajandi lõpus või äärmisel juhul XX sajandi alguses, teised veavad aga hoopis Vene impeeriumi kokkukukkumiseni välja. Viimast seisukohta jagatakse muuseas ka venestust samuti…
-
Nüüd on Jaan Tõnissoni kauaaegne kodumaja Tartus Anna Haava (ehituse alguses 1902. aastal Viljandi, Eesti ajal Tööstuse) tänaval mahajäetum ja lagunenum kui iial enne. Iga aastaga jääb Tõnissoni tegevusaeg kaugemaks ja arusaamine tema töö sisust ja jõust läheb aina ähmasemaks. Fakte me ju teame, kuid Tõnissoni endani ei ulatu. Puudu jääb midagi väga olulist: oskus tunnetada ja mõista ka igapäevaseid kohustusi kui osa millestki suuremast ja…
-
Kultuurirevolutsiooni alustas ta 2008. aastal, kutsudes krai kultuuriministriks kohaliku draamateatri peanäitejuhi Boriss Milgrami, kes lavastas 1998. aastal Tallinna Vene teatris kümme aastat repertuaaris püsinud näidendi „Kuni ta suri”. Rahvusvahelise seltskonna ette lavale ilmus ta ketside, teksaste ning juudi mütsikesega, andes selgelt märku sõltumatust isiksusest. Veelgi enam annavad sellest märku aga mehed, kelle ta Moskvast oma lähimaiks abilisteks kutsus: Marat Gelman ja Eduard Bojakov. Poliittehnoloogina alustanud Gelman…
-
Vene haritlaste seast kostub, et kui Medvedev peaks Putini kasuks presidendivõimust loobuma, oleks see neile pettumus ning võiks viia Venemaa seisakusse või tagasi. Kartusest, et „moderniseerimine” võib jääda sama sisutühjaks kui paljud eelmised kampaaniad („kiirenemine”, „uuenemine” jne), püütakse leida sellele loosungile reaalset sisu. Kui „moderniseerimiseks” nimetatu ei õnnestu, siis ootab riiki hiljemalt kümne aasta pärast kas sujuv degradeerumine või koguni kiire kollaps, koos desintegratsiooni ja finantsilise ning…
