-
„Sallivus (eriomaste nähtuste vastastikune austamine) pole lahendus: äärmusislamistil on võimatu taluda meie jumalat teotavaid pilte ja hoolimatut huumorit, mida meie peame osaks oma vabadusest, ning lääne liberaal ei suuda jällegi taluda paljusid islamikultuuri avaldusi,“ kirjutas sel nädalal Slavoj Žižek („In These Times“).
Tahaks ju väga loota, et ta eksib . . . .
Hirmunud inimene on aldis ründama ja see on mõistetav, aga just hirmude maandamisel on vähemalt Eesti avalikkus, nii poliitikud,…
-
Kirjaniku- ja kunstnikupalgast rääkijad on avaldanud imestust, et palgasaajate ring on laienenud „abi-, kõrval- ja metategevuste“ teostajatele, kelleks on tõlkijad, kuraatorid, kriitikud ja kunstiteadlased. Lisan siia nimekirja nüri järjekindlusega: kirjandusteadlased ka. Samuti on väitega, et nende isikute majandamisviis erineb kirjanike ja kunstnike tegevusalade spetsiifikast, antud mõista, et neile ei ole seda palka küll vaja. Jaa, kirjanike liidu esimeeski kinnitab, et „on üpriski tõenäoline, et vähemasti esimestel…
-
Mõnes mõttes ei saa eesti filosoofia käekäigu üle just kurta: peale Leo Luksi „Nihilismi ja kirjanduse“ näeb peatselt ilmavalgust ka Margus Oti „Vägi“. Iga eestikeelse humanitaarteadusliku monograafia ilmumine on omamoodi suursündmus – see ju hoiabki meie (mõtlemise) keele elujõulise, värske ja paindlikuna. Kui me ei taha, et meie keel muutuks ühel päeval pelgalt matside suhtluskeeleks akadeemiliste asutuste hämarates ja umbsetes koridorides, peaks teadusbürokraatia emakeelsete humanitaarteaduslike tekstide…
-
Linnar Priimägi! Lugesin viimasest Sirbist (13. XI) Teie arvustust Roland Barthes’i raamatu „La Chambre claire“ tõlkele – õigemini siis muljetust teose enda kohta, kuna tõlget, nagu Te kirjutate, ei ole Te lugenud hirmust sattuda „poolharitlaste hämarasse seltskonda“ (annate mõista, et haritud inimene oleks tõlke pealkirjaks pannud „Helekamber“). Ei maksa olla nii peps. Tahan Teile kinnitada, et eestikeelse väljaandega on tehtud palju tööd ja tulemus peaks olema…
-
Riigikogus algas arutelu eelnõu 107 OE ehk „Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine soolise võrdõiguslikkuse probleemide läbitöötamiseks” üle. Vaevalt et parlamendikomisjon probleeme lahendab või vähendab, kuid juba esimene arutelu tõestas, et sellist komisjoni on hädasti vaja, kui juba riigikoguski leidub saadikuid, kes soolise võrdõiguslikkuse probleemi teisejärguliseks peavad, pisendavad või lausa eitavad ning kohati naeruvääristada püüavad. Mõned pillutud pärlid: „See väga ümar ja lõputu teema, nagu jänese laul“, „Selge see,…
-
Viimasel ajal on Eesti ühiskonda järgemööda lõhestanud mitu ideoloogilist konflikti. Eelmisel aastal lahknesid arvamused teravalt kooseluseaduse osas, tänavu aga suhtumises teistest maailmajagudest Euroopasse saabuvatesse pagulastesse. Paljud inimesed on pidanud üllatuma ning mõned lausa häbi tundma, et nende kaasmaalaste seas on järsku esile kerkinud suur hulk rassiste.
Kultuurisotsioloog Ann Swidler kirjutab raamatus „Kultuur ja sotsiaalne käitumine“, et rahulikul ja stabiilsel ajal on kultuur tihedalt integreeritud igapäevategevusega, moodustades n-ö…
-
Kunstniku- ja kirjanikupalk on ad hoc plaaster, mitte süsteemne lahendus.
Teate ju küll seda anekdooti, mida muu hulgas meiegi kohta räägitud (jah, teie, kuuevarbalised). Toas istub kolm eestlast. Heliseb uksekell. Tunni möödudes ütleb esimene eestlane: „Uksekell vist helises . . . .“ Läheb veel tund ja teine lausub: „Peaks vist ukse avama. . . .“ Kulub veel üks tund ja kolmas eestlane teeb sõna teoks ja avab ukse, mille taga seisab…
-
Bruno Kreisky Forumi feminismikonverentsi ajendas veendumus, et Ida-Euroopa naiste sotsialismijärgsest ühiskogemusest on liiga vähe räägitud.
„Kas te teate, mida Arendt ütleb soorollide kohta?“ küsis Krassimira Daskalova.
„Ma ei tea,“ ütles Ulrike Lunacek. „Ma ei ole nii palju Arendtit lugenud.“
„Kas ta selle kohta üldse midagi . . . .“ alustasin ma.
„Null!“ hüüatas Daskalova ja näitas sõrmedega nulli. „Mitte midagi! Arendt ei räägi soorollidest üldse. Totalitarism on soopime.“
„Kas siis…
-
Roland Barthes, keeruline inimene ja nakatav mõtleja, oli grafomaan. Ta kuulus prantsuse esseistikakoolkonda, mille alguses seisab Montaigne, ja jätkab tema joont. Nad mõlemad teavad ainult üht kirjasuunda: edasi. Nad ei tõmba iial midagi selja tagant maha. Kui mõte sõlme jookseb, siis nad mitte ei kohenda varem öeldut, vaid püüavad välja vingerdada, evitades mingeid ennekuulmatuid ad hoc-mõisteid ja mässides ennast ning lugejaid veel suuremasse segadusse. Roland Barthes’i…
-
Tõnis Kahu
See on vahest tagantjärele tarkus, aga ma mäletan, et kui sain esimest korda veidigi süveneda sellesse, mida Roland Barthes on kirjutanud, tundsin, et olin midagi selletaolist vajanud mingisuguse isikliku tühiku täiteks juba aastaid. See tühik, see minu probleem, oli algaja muusikakriitiku probleem ehk siis – kuuled midagi ja tahad sellest kirjutada ja sõnad saavad otsa. Sa jätad kõrvale selle, mis sinu kogemuses erilist on, ja piirdud…
