Oleme Euroopa ajaloo kõige pikema rahuaja jooksul õppinud peaaegu kõiki nähtusi nimetama valede nimetustega.
Nähtustest õigete sõnadega rääkimine – mingi omanäoline robustne ausus – on muutunud luksuseks, mida vähesed oskavad, aga kõik tahavad. Selle taga ei ole alati poliitilised põhjused või poliitilise korrektsuse kõlisevad jalaketid, vaid ennekõike see, et oleme Euroopa ajaloo kõige pikema rahuaja jooksul õppinud peaaegu kõiki nähtusi nimetama valede nimetustega…
Sain Wole Soyinkaga kokku Bolognas Üleilmse Kultuuride Akadeemia (Académie Universelle des Cultures) kollokviumil, oletatavasti 2000. aasta oktoobris. Olime mõlemad selle, nüüdseks juba mulle teadmata põhjustel likvideeritud, akadeemia liikmed. Soyinka, kes on rahvuselt joruba, kirjutades küll inglise keeles, pidas kõne poliitkorrektsuseks nimetatud fenomenist, mida kritiseerida valgel mehel oleks raskem kui nigeerlasel. Olen püüdnud Soyinka esinemise teksti Eestis avaldada, seni pole see paraku õnnestunud. Õigupoolest on see tekst…
Poliitiline korrektsus (ingl political correctness) on tekitanud uutmoodi regressiivse konformismi. Siin on oht, et tekib neutraliseeritud inimestevaheline kommunikatsioon: keel, mis koosneb dekontekstualiseeritud, riski-, solvangu-, nüansi-, ajaloovabadest sõnadest. Sõnade mahendamisest pole kasu, kui ühiskondlikud tingimused jäävad samaks.
Peaaegu kõik kõnelejad on maininud keeleküsimust. Arvan, et väga sageli taandub political correctness’i probleem just sellele. Ka mina keskendun mõnele keeleaspektile, political correctness’i pealesurutud absurdsusele – liikumiseks ei taha ma seda…
Lapsepõlves alateadvusse söövitunud õudusunenägusid, mis veel täiskasvanunagi hirmujudinaid tekitavad, on ilmselt igaühel. Paljud on ainuomased, nii mõnedki korduvad samaealistel. Minu põlvkonna luupainajate varamusse kuuluvad nii legend Mustast Käest, kes pimeduses ligi hiilib – eriti siis, kui on liialt uudishimutsetud – ja su kägistab, aga ka „Nõiutud saar“, „Klaasikillumäng“ ja „Nõiakivi“, mis astusid teleekraanilt ülbelt laste unenägudesse, nagu tegi seda mujal maailmas (võib-olla ka Eestis neil õnnelikel, kel oli…
Ehkki Esimest maailmasõda tajutakse Ida-Euroopas jätkuvalt kui unustatud sõda, on akadeemilisel tasemel huvi ilmasõja sündmuste ning nende vahetu ja pikaajalise mõju vastu märgatavalt kasvanud. Saja aasta möödumine sõja algusest tõi ka Eestis kaasa uute artiklikogumike, üksikuurimuste ning allikapublikatsioonide avaldamise.1 Esimese maailmasõja lühi- ja pikaajaliste kultuurimõjude analüüs on rahvusvaheliselt tõusev uurimistrend. Ilmasõja kultuuripärandi hindamine sai alguse läinud sajandi viimases kolmandikus ning murdis tõsisemalt rahvusvahelisse teadusse 1990. aastatel,…
Küllap on see kõigi praktiseerivate ajaloolaste saatus, et ajapikku hakatakse ilukirjandusest üha rohkem mälestusi hindama. Mälestuste lugemine on töö ja puhkus korraga. Kaks ühes, ajalugu ja kirjandus. Aga töö vaid juhul, kui on võimalik oma vaadet mõnes küsimuses avardada, teises konkretiseerida, ja puhkus vaid juhul, kui tegemist on huvitavalt kirjutatud esteetiliselt nauditavate memuaaridega. Ott Rauna, kirjaniku ja Tuna peatoimetaja mälestused seda kahtlemata on. Kõnealune mälestuste osa…
Vello Paatsi (1948–2015) alustas teadusteed geograafina, aga tegeles viimase veerandsajandi peamiselt Eesti kultuurilooga. Kuigi töötanud varem nii giidina kui ka ajakirja Eesti Loodus toimetajana, ei olnud Paatsi viimastel aastatel suur populariseerija, mistõttu avalikkus ei tunne teda nii hästi, kui võiks. Mitu Paatsi populaarteaduslikku tööd, nagu TEA entsüklopeediasse kirjutatud lühibiograafiad ja artiklid Eesti kihelkondadest, ei olnud ka selgelt tema nimega seotud. Paatsi tõeline kirg oli töö arhiivimaterjalidega,…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Tundub, et isegi abstraktne riigivõlg kui selline häirib eestlast rohkem kui riigivõla pärast pisaraid valavat ettekandjat (Solène Rigot, pildil Gérard Depardieu’ga) filmis „Saint-Amour“.Kaader filmist
Vabal Laval etendunud Simon Mayeri „Sissy poegades“ neli noormeest mitte ainult ei tõlgendanud Alam-Austria rahvalikke laule ja tantse, vaid testisid ka inimese mõõtu.
Kaadrid joonisfilmist „Ilja Muromets ja Röövel Ööbik“ (Sojuzmultfilm, 1975)