-
Tartu Sadamateatri mustas kastis rambivalgust näinud Mai Murdmaa uuslavastus “Tantsumaraton” tõi visuaalsesse välja kaks mõjukat kujundit – jalad ja tuvid (Jaan Toomiku videoinstallatsioonide sooloosa), teadvusesse aga veel ühe ja kõigest tugevaima – muusika. Koreograaf ise on helimaailma oma elus kõikidest kunstidest sügavaimaks pidanud ja seni loodud tantsuteostega seda mõtet sakraliseerinud, ning uus tantsutükk on selle elav kinnitus. Tantsu ilma muusikata, kas või hingelduste, vaikuspauside ja kontsarütmide…
-
Leedu teatrist on viimasel kümnel aastal räägitud päris ohtralt ja tihti just rahvusvahelise edu raames. Tõesti, leedu teatrit kutsutakse sageli teatrifestivalidele ning nende lavastajaid nagu Eimuntas Nekrošiust või noorematest Oskaras Koršunovast teatakse. Tunnistan, et ei olnud senini leedu teatriga eriti kursis: vaatajaportfellis istus mitu aastat üksikult “Draamal” nähtud Nekrošiuse “Othello”, millele sel suvel lisandus Tampere teatrifestivalil mängitud noore Ivaskevičiuse “Malõš”. Seetõttu ei oska ka väga kommenteerida…
-
Kanada sopran Barbara Hannigan multimeediaooperis “One”: teemaks vastandumine iseendaga, identsusekadu. reklaamfoto
14 aasta eest käima läinud festivali “NYYD” ülesanded on olnud suuresti endastmõistetavad. Need on parim kättesaadav valik meie aja olulisest heliloomingust kodutandril ja laias ilmas; puutepind maailmatasemel interpretatsioonikunstiga; rahvusvaheline kontekst, keskkond arenguks, kvaliteediks heliloojatele ja interpreetidele; noorte erialane suhtlemine tippklassi muusikutega teistest kultuuridest; kuulajarühmade lisandumine; foorum, mis genereerib koostööd, ühendab ideid; tänapäevase, dünaamilise kultuuripaiga maine Euroopa…
-
“Meedium”
“Meediumis” sünnib tragöödia, kus isiksus heitleb kahe maailma, reaalse maailma, mida ta ei mõista, ja irreaalse maailma, millesse ta ei usu, vahel. Muusikaline materjal on tonaalne, kohati kasutab helilooja paralleelseid akorde selge ja lihtsa tonaalsuse baasil (lausa rahvalaulu “Oo, must luik”), samas jahmatavaid dissonantse, millised viivad kuulaja õudsesse ning ebatervesse õhustikku. Lavateos tervikuna on parimas mõttes teatraalne: siin on puccinilikku Itaalia ooperi tõepärasust ja tundelisust ning…
-
Soome noore helilooja Juuso Voltti (1975) teose “Retpo kileh” (2005) esituskoosseis oli võrreldes teiste ansamblitega küllalt ebatraditsiooniline – viiul (Gerhard Lock) ja helilooja ise elektroonikapuldi taga. Kombineerides viiulimängu tänaste tehniliste võimalustega saavutati väga omapäraseid kõlavärve ja akustilisi efekte.
Teose nimetus suunab mõtted kõigepealt sellele, millisest keelest on lugu oma pealkirja saanud. Esimesena tulevad pähe heebrea või araabia keel. Selleks aga, et taibata pealkirja tähendust, tuleb appi võtta…
-
Lisaväärtusena on EMA festivali kontserdid omaette finantsiline luksus: väga head maailmakollektiivid eksklusiivse kavaga ja peaaegu olematu piletihinnaga. Turumajandusest vaba piirkond muidu rahanappusest pingelises kultuuripildis – tõeline kingitus.
Teiseks aastate lõikes silma hakanud momendiks on ida ja lääne uue muusika kollektiivide/heliloojate esindatus. Eelmisel aastal köitis Odessa slaavilikult üliintensiivse tšelloduo ja Lyoni ansambli Atelier de XXe siecle esitus- ja repertuaarivõrdlus. Selleks aastaks oli kutsutud lausa keskuste, Moskva ja Viini…
-
Mozarti “VÕLUFLÖÖT”: lavastaja Arila Siegert (Saksamaa), dirigent Hendrik Vestmann, osatäitjad Wendy Waller, Taisto Noor, Jan Oja jt, esietendus Vanemuises 1. X.
Tsiteerin siinkohal Evi Arujärve (PM 1. X): “Ilu on kunstis nii vana ja võimas asi, et vist ükski “ism” ei suuda seda välja juurida”. Mozarti ooper “Võluflööt” algab ja lõpeb Es-duur helistikus, mis on oma kõlaolemuselt üks malbemaid ja helgemaid. Teatavasti on see lavateos kantud vabamüürluse valgustusfilosoofiast,…
-
Pikk kolmapäev
Enesestki mõista – kui ligi 50 heliteosega astub järgemööda üles 17 + 1 ansamblit, siis ei maksa imestada, et üritus vältab üle viie tunni. Isegi kui muusika kõlab põhimõtteliselt non-stop, jättes kuulajaile puhkuseks vaid instrumentide seadistamiseks kuluva aja. Kuulajate read aga olid hõredad, kuna kohale tulid vaid need, kes leidsid kell neli õhtul aega minna kuulama noori seni tundmata tegijaid.
Nimelt seni, sest nii mitmelegi interpreedile ja kollektiivile…
-
foto: anne-malle hallik
Helilooja Gija Kantšeli (1935) kohta öelda lihtsalt “tark inimene” on selge lihtsustamine, palju õigem ehk täpsem iseloomustus on venekeelne sõna “mudrõi” – mida eestikeelne vaste “elutark” minu arvates ka täpselt ei seleta. Sel venekeelsel sõnal on palju sügavam sisu, eelkõige kõikehõlmavat austust ja ausat uhkustunnet küpses eas looja vastu, kelle elutöö on üldtunnustatult rahvuslik aare, kelle poole vaadatakse nii lootuses kui armastuses.
27. septembril…
-
Seda ažiotaaži võib ju võtta kui omaette toredat sündmust: ikkagi süvamuusika kontsert Rakvere linnas, kirik juba mitu tundi varem rahvast täis, et istuma saada. Omaette fenomen. Aga ega paljud, kes seisid, head kuulamiselamust ikkagi ei saanud, kuna selleks, et niisugust meditatiiv-religioosset muusikat kuulata, peab saama ka ise rahulikult ja lõõgastunult olla.
Sel kontserdil oli kõik eriline. Kui publiku enamus seisis, siis Tõnu Kaljuste Eesti Filharmoonia Kammerkooriga istusid.…
