-
Kõnealusel plaadil kõlavad neli kooriteost on Lepo Sumera (1950 – 2000) loonud aastatel 1979 – 1997 ning tegemist on nende esmaplaadistusega. Ühtlasi annab see album hea ülevaate suuremalt jaolt instrumentaalmuusikat viljelenud sümfonisti otsingutest sõna ja muusika ühendamisel ning nagu järgnevalt veenduda võime, on need otsingurajad viinud üsna kaugele traditsioonipiiride taha.
“Concerto per voci e strumenti” (1997, tekst Doris Kareva) segakoorile ja keelpilliorkestrile on (nagu klassikaline instrumentaalkontsertki) kolmeosaline…
-
Pärisnimi on miski, mis lisaks tähistamisele taotleb ühtelugu ka iseloomustada (tugevdades sel kombel enda seoseid tähistatuga), ja nii võibki nimevalik osutuda enam või vähem õnnestunuks. Kõlav pealkiri “Eesti hääled” on selles suhtes nähtavasti enam-vähem õnnestunud, haarates suurt osa esile toodud muusikalis-sõnalisest ruumist, kuid olemata samas täiuslik kokkuvõte.
Motiiv tundub esmapilgul küll justkui päris selgelt adutav. Nimelt on laenanud plaadi tegemiseks enda hinguse Toomas Rullile kümmekond meile tuntud…
-
Kolmanda plaadini jõudnud Läänemere maade heliloojate kooriloomingu sari “Baltic Voices” on märkimisväärne eelkõige oma vaimse pagasi tõttu. Ja pakub suurt huvi ka vormiliselt, sest ühendab endas geograafiliselt kokkukuuluvaid põhjarahvaid, kellel pakkuda erinev religiooni- ja kultuuritaust. Oma kaalukuselt on see ainulaadne ja sügavuti minev sari eesti muusikapildis täiesti suveräänne.
2002. aastal ilmus esimene plaat (Harmonia mundi, USA), mis on senistest kavadest vahest sisuliselt kõige vaheldusrikkam ja eredam. Kõlas…
-
Pole saladus, et muusikas võib olla poeesiat ja luules muusikat, ent on kindlasti veel üks võimalus: ühendada plaat kui selline luuleraamatuga (või vastupidi) tervikusse. Ja tulemuseks ongi noorluuletajast-muusikust Jürgen Rooste album selle sõna otseses tähenduses, kus lisaks CD-le on samade paksude kaante vahel ka luulevalik (mida plaadil, tõsi, laulutekstidena enamuses ei kuule) ning hulk kunstipäraseid fotosid, mis lõpptulemusena moodustavad tänu Piia Ruberi kunstnikupilgule kokku ühe eriskummalise…
-
Nõukogudeaja nostalgia on iseenesest tänaseks ammendunud teema. Selle esimene, rehabiliteeriv (mõneti revisionistlik) suund pareeriti kiiresti süüdistustega “vana korra” järele ihalemises; argumentatsiooniga, mis tugines ilmselgele – tegemist oli ennekõike ebainimliku režiimiga, kus ei saanudki olla midagi takkajärele ihaldusväärset. Ent inimesed siiski elasid ja lõid sääl (siin!); lisaks jäi tolle hämaraja lõppu üks väheseid kordi lähiajaloos, mil eestlased rahvusena enesele positiivse ühisidentiteedi loonud.
Teine laine, mis kiiresti järgnes, väljendus…
-
Ühel pimedal pühapäevaõhtul viibisid kuulajad teises maailmas, ümbritsetuna legendidest, mineviku varjudest ning tulevikuideaalidest. Ettekandele tulid ballaadid klaverile Brahmsilt, Chopinilt ja Tubinalt Vardo Rumesseni väärikas tõlgitsuses.
Ka kõlavärvidest prevaleerisid tol õhtul süngemad ja tumedamad. Ent kas ongi meil midagi helgemat loota, kui kujutada ette Brahmsi, Tubina või Chopini ballaadide muusikalist atmosfääri? Põhisõnum jääb ikkagi kõrguma meie ette tõsisena – nii ka oodatult sel kontserdil. Juba ülesanne iseenesest, mängida…
-
RENÉ EESPERE autoriõhtu “Concertatus celatus”: Tallinna Kammerorkester ja solistid Risto Joosti dirigeerimisel Metodisti kirikus 26. XI.
“Ikka tahame teada, mida toob tulevik? Kuigi teadmatus sünnitab ebakindlust ja hirmu, ei too teadmine samuti lohutust.” Nii seletab helilooja René Eespere oma Klarnetikontserdi algset pealkirja “In dies”, lisades: “Eks me siis peta ise ennast päevast päeva.” 26. XI toimus Metodisti kirikus René Eespere autoriõhtu “Concertatus celatus” – varjatud või(s)tlus, millist pealkirja kannab…
-
Marko Matvere “Georgi” nimiosas. pressifoto
Need mitmetähenduslikud värsiread hakkasid kumisema peas pärast etendust “Georg”. Meeled olid üles köetud saadud muljetest, mälupiltidest ja nende kokkusobitamisest. Lugenud kavaraamatust läbi Anne Veesaare lustakas vormis pihtimuse muusikali saamisloost, pidin järjekordselt tõdema, kuivõrd oleme saatuse mängukannid ja kuivõrd oluline on sõpruskond, kelle keskele satume.
Kui Andrus Vaarikul poleks tekkinud idee teha Georg Otsast muusikal ja leidunud sellist hulljulget toetajaskonda Anne Veesaarega eesotsas;…
-
Miks ma toonitan, et tõepoolest võitis nimetatud konkursi – seepärast, et mulle meeldib ajalooline tõde. Paljudel juhtudel eksitakse selle vastu. Sageli hägustuvad mõisted “võitja” ja “laureaat”: kuigi sõnal “laureaat” on algtähenduses võitja sisu, teame, et konkurssidel on mitmeid ja mõnel puhul lausa hulgi laureaate – Tšaikovski konkursil kuni kaheksa ühel erialal. Seega peaks kokku leppima, et konkursi võitja on ikkagi esimene preemia. Võib ka leppida variandiga,…
-
Luis Carro Barquero ja Miguel Rivera. Kristel Kuslap
Neljas “Fiesta de la guitarra” peeti Tartus ja mujal novembri keskel Eesti Kitarriseltsi ja Eesti Kontserdi koostööna. Soliste kuulis seekord põgusalt, ilma tegid pigem kitarriduod.
10. XI õhtul avas festivali Jaani kirikus itaalia tandem LaPoLi (Ester Poli ja Leopoldo Saracino), festivali päikselisim duo, esitades vanemat ja kaasaegset itaalia muusikat (Scarlatti, Giuliani, Castelnuovo-Tedesco jt). Ainsa erandina kõlas leedu helilooja Jonas Tamulionise…
