
Tõnu Kaljuste juhitud kolm Birgitta festivali jäävad meelde mitmekesise repertuaariga, kus kõrvuti klassikaga on saanud kuulda ka põnevat uut, mis ei pruugi alati mahtuda klassikalise muusika piiridesse.

Leigo balletilavastus pakkus aega maalilises kohas mõtisklemiseks, ent see, milliseid mõtteid ja seoseid esitatu tekitas, sõltus juba igaühest endast.

Margo Kõlari „Pirita missa“ on eesti suurvormide seas üks tippteoseid, seda ennekõike tänu suurepärasele orkestratsioonile.

Rahvuslik ühtekuuluvustunne on maagiline ja õrn ning annab jõudu. Selles kahtlema hakates võib käia ühtekuuluvust taas leidmas naabrite laulupidudel.

Laul on laulja oma, kuid laulja, kuivõrd vägev ta ka ei ole, on ka inimene, kellel on tarvis leib lauale ja katus pea kohale hankida.

Kui varem on olnud „Saundi“ fookuses näiteks kohalik träpp, siis seekord oli Müra erilavale kogutud noored Tallinna punk- ja alt-rock’i bändid, mis moodustavad nn Ülase12 skeene.

XXXI Haapsalu vanamuusikafestivalil sai kuulda uut koori, uut pilli, uusi üllatavaid seadeid ja uut teost.

Pärnu muusikafestivali publik armastab Neeme Järvit palavalt, aga ilmselt jagab seda tunnet kogu Eesti klassikalise muusika austajaskond.
Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.

Viljandi pärimusmuusika festival on mõneti nagu väike ajakapsel, kus saab igal aastal lemmikartistide esinemistele kaasa elada, samal ajal on alati midagi ka muutunud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.