Äsjast koorifestivali iseloomustas kunstiliselt kõrge tase, viimse hetkeni tihe konkursipinge ja palju head muusikat – kõik vajalik, et festival oleks elujõuline. Seda ta tõesti on.

Üks välismaal elavate Eesti noorte muusikute ühisosa paistab olema see, et kipub tekkima koduigatsus, mõningane eksistentsiaalne kriis ja enese aktsepteerimise raskused.

„Saxfesti“ kureerimise juures oli väga sümpaatne, et see ei olnud džässifestival, vaid oli rokki, džässi ja fusion’it, s.t alternatiivsemast muusikast Lembit Saarsaluni välja.

Ilusal kevadisel laupäevaõhtul tõi Vambola Krigul Arvo Pärdi keskuses kuulajateni kava, mis koosnes ainult naisheliloojate teostest.

Lloyd Webberi reekviemi plaadistuse tase on seadnud lati ebameeldivalt kõrgele ning võrdlused sellega on kerged tulema, ent seekordne ettekanne õnnestus suurepäraselt.

Tarmo Johannese ja Dario Calderone duo kontsert pakkus viiel moel võimalust end helidesse ära kaotada ning mõnel juhul õnnestus see täielikult.

Estonia ja Vanemuise kollektiivid on Eestis ainsad, kes võivad vokaalsümfoonilisi suurvorme esitada oma jõududega, ilma et tuleks appi kutsuda näiteks segakoor Latvija.

TMW kava on äärmuslikult mitmekesine. Iga hetk toimub samal ajal eri paikades vähemalt viis kontserti, nii et on väga raske otsustada, kuhu minna.

Improkontsertidel on teenimatult vähe publikut võib-olla sellepärast, et keegi pole selgitanud, missugust plahvatuslikku energiat võib seal kogeda.

Taavi Kerikmäe: „Kuidas on juhtunud, et meie kunsti- ja teatriväljal on palju mitmekesisem struktuur ja hulk eri algatusi, aga muusikaväljal selline mitmekesisus puudub?“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.