
Tänavune kevadnäitus on nagu päris näitus. Nagu igal nii suurel näitusel, on ka seal kaost ja dissonantsi, kuid valik on täpsem, suunatum, selgem ja otsusekindlam.
Kuigi noorte kuraatorite sõnum näib olevat, et Nõukogude aja probleemid ja ka nende kajastamine on üsna samasugused nagu praegu, oli tollane plakat ennekõike riikliku ideoloogia tööriist.

Mark Raidpere on pikalt tegelenud mina-konstrueerimise ja lähisuhete lahkamisega. Rüki galerii näitusel osutab ta isolatsiooni ülekasvamisele interaktsiooniks.

Võime leppida määramatusega ja avatus ebakindlusele võiksid olla komponendid, mis aitaksid suhestuda nii teaduse kui kunstiga.

Enese tajumine avaliku elu osana on hädavajalik, sest see aitab vastu seista eluliselt tähtsate teemade tõrjumisele privaatsfääri üksikisiku ainuvastutuse alla.

Eike Eplik (taas)kasutab oma projektides järjepidevalt juba loodut. Kunstniku strateegia on kooskõlas keskkonnasõbraliku ja ka jätkusuutliku produktsiooni ja mõtteviisiga.
Kaido Ole ja Jonas Gasiūnase looming ei võistle omavahel ja seepärast kaks võrdselt tugevat kunstnikku hoopis toetavad teineteist. Tegu on sümbioosiga, millest võidavad mõlemad.

Nagu „Kõheda vastasmõju“ festival sel korral tõestas, hakkab üha rohkem veebiroboteid sajal jalal mööda seinu sibama ja urgitsedes naha alla pugema. Siis on nad vaatajale ohtlikult ligidal.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.