
Eike Eplik (taas)kasutab oma projektides järjepidevalt juba loodut. Kunstniku strateegia on kooskõlas keskkonnasõbraliku ja ka jätkusuutliku produktsiooni ja mõtteviisiga.

Nagu „Kõheda vastasmõju“ festival sel korral tõestas, hakkab üha rohkem veebiroboteid sajal jalal mööda seinu sibama ja urgitsedes naha alla pugema. Siis on nad vaatajale ohtlikult ligidal.
Kaido Ole ja Jonas Gasiūnase looming ei võistle omavahel ja seepärast kaks võrdselt tugevat kunstnikku hoopis toetavad teineteist. Tegu on sümbioosiga, millest võidavad mõlemad.


Maarin Ektermann: „Kunstiväli on nüüdseks niivõrd mitmekesine ja professionaalne, et kulka vahenditest lihtsalt ei jätku enam selle kõige toetamiseks!“

Võrdsetest mängureeglitest alguse saanud Mari Saarepera ja Tauri Mae ühistöö sai lõppkuju siis, kui üks osaline oli reegleid rikkunud. Ebavõrdne mäng andis intrigeeriva tulemuse.

Ühtaegu hapra ja tugeva ämblikuvõrgulaadse nähtuse lõhkumisest oleks väljaannete Estonian Art ja ELM kadumise puhul kõige rohkem kahju. Tähtis ei ole mitte vahend, millega võrku kootakse, vaid võrk ise.

Emmanuel Tussore: „Mind on selle projekti juures saatnud küsimus, kes oleme meie. Kas oleme tsiviliseeritumad kui need, kes seebi leiutasid?“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.