
Helene Schmitz on toonud Tallinna mõistujutu inimesest kui invasiivsest ja isukast võõrliigist, kes käsitab „looduse kroonina“ loodust oma sahvrina.

Samma osutab paljudele haiget saanud inimestele, kelle kogemused rahvuslikus kultuuripärandis ei kajastu ning kelle sobivus olla rahvuslik subjekt on siiani mõne meelest küsitav.

Niivõrd suure seltskonna loomingulise tegevuse kokkuvõtmine lõpeb nagunii heas mõttes laialivalguvuse ja kõikehõlmavusega, mis haarab kõikvõimalikke maaližanre ja -stiile.

Krista Möldri uus fotonäitus esitab sarnaselt Baudelaire’iga kutse matkale, mis ühendab sisemise ja välimise, pakkudes ka kõrvalteid, kuhu uitama minna saab.

Tänavune kevadnäitus on nagu päris näitus. Nagu igal nii suurel näitusel, on ka seal kaost ja dissonantsi, kuid valik on täpsem, suunatum, selgem ja otsusekindlam.
Kuigi noorte kuraatorite sõnum näib olevat, et Nõukogude aja probleemid ja ka nende kajastamine on üsna samasugused nagu praegu, oli tollane plakat ennekõike riikliku ideoloogia tööriist.

Mark Raidpere on pikalt tegelenud mina-konstrueerimise ja lähisuhete lahkamisega. Rüki galerii näitusel osutab ta isolatsiooni ülekasvamisele interaktsiooniks.

Võime leppida määramatusega ja avatus ebakindlusele võiksid olla komponendid, mis aitaksid suhestuda nii teaduse kui kunstiga.

Enese tajumine avaliku elu osana on hädavajalik, sest see aitab vastu seista eluliselt tähtsate teemade tõrjumisele privaatsfääri üksikisiku ainuvastutuse alla.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.