
Daniil Logovoi näitus osutab, et religiooni ja tehnoloogia konvergents on õhus. Mida mitmekülgsemalt sellele läheneda, seda kasulikum see olla võiks.

Eero Alev, Marleen Suvi ja Brenda Purtsak on tekitanud liikumise transtsendentaalselt transtsendentsele. Pretensioonitult, edvistamata ja vististi endalegi teadvustamata sügavusastmel.

Kati Kerstna plaatidest koosnevad käed on sõna otseses mõttes mitmetahulised, need on siiralt hoolivad ja väljapeetult kriitilised.


Leo Rohlin: „Olla keraamik tähendab olla õnnelik inimene. Esimeseks keraamikuks oli ju Jumal. Aadama loomiseks jätkus savi küllaga ja põletust asendas jumalik hingeõhk.“

Jaak Kangilaski seisukoht näib olevat, et pooluste vahel leiab alati kesktee, kuid elus, kunstis, mõtteviisis ja ka poliitikas peaks leiduma erinevaid võimalusi.


Krista Möldri kauguseigatsus on vertikaalne, Kristi Kongi oma sisaldab rohkem horisontaalseid liikumisi, ent mõlemad käsitlevad kaugusse ulatumise vastuolu.

Loodetavasti rabeleme ühiselt välja nokk-kinni-saba-lahti olukorrast. Aga seni katsume lähtuda tegelikkusest, kuhu mahuvad nii Tallinna Kunstihoone kui ka Voronja galerii.

Juss Piho maalid on vaiksed. Kuid mitte vait. Rääkimine käib neil täie hooga. Igale figuurile võiks mulli suu ette joonistada, kuid siis oleks see karikatuur.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.