
Maria-Kristiina Ulase kunst näib ütlevat, et maailm ei ole lihtne ja üheplaaniline, see võib olla nihkes ja mänguline, kui vaid osata tabada hetki.

Ukraina sõda dokumenteerivat fotonäitust peab nägema. Eriti sellepärast, et osata kajastada enda ümber toimuvat nii, et vaataja oleks osaline inimese, mitte kinopublikuna.


Positiivi galeriis tasub aega varuda, sest sealne fotode ja tekstide vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, võib kuulata, mida räägivad teised.

Tänavusel Pärnu fotofestivalil hingab iga näitus oma rütmis, aga toetab ka fotožanri ajaloo ja mitmekülgsusega seotud tervikideed.

Tanja Muravskaja osalusprojekt mõjub praeguses olukorras palju programmilisemana ja poliitilisemana. Muravskaja on taas tõestanud, et ta oskab ühiskonnas olulist esile tuua.

Maraton polnud ainult meelelahutuslik festival, vaid praegu Eesti ühiskonnas toimuva terviklik ja ulatuslik peegeldus.

Kui lähtuda graafikatriennaali kuraatoripositsioonist – (äärmus)rahvusluses, piiripoliitikas ja ka loominguvabaduses peituvast äraspidisest soojusest –, on selge, et elu ei ole ega peagi olema mugav.

Fideelia-Signe Roots: „Mulle meeldib sotsiaalse närviga kunst. Viimasest ajast on parim plakat „Mutin on Punn“, mida ma ei näinud kunstigaleriis, vaid Ukraina toetusmeeleavaldusel.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.