
Kunstil ei ole üht eesmärki, rolli, lohutust või kohustust – see on võimalus olla inimene, valu- või paitegevas mõttes, elu lembehaardes, ta lämmatavas maadlusvõttes. Isegi, kui see kõik juhtub Pärnus.

Kuraator Jurriaan Benschop tegeles ambivalentse ajafaktori kõrval ka maalispetsiifiliste väärtuste analüüsiga. Tulemus oli aktiveeritud pilk maalisisese aja loetavusele maali visuaalses koes.

Mare Kelpman: „Miks ma seda teen, mida ma teen? Kas üldse on vaja teha? Seda olen küsinud endalt kõik need kümme Kelpman Textile’i aastat. Tean, et pean selle ikka ja jälle läbi mõtlema, et midagi tegema hakata.“

Peaaegu kõik festivalid kipuvad interdistsiplinaarsed olema. „Tartu interdistsiplinaaril“ olid aga ka kõik alajaotised interdistsiplinaarsed ning võib vabalt olla, et selliseid Eestis rohkem polegi.

Aeg, kui kunst tuli tänavatele või ilmus televisiooni, tundub olevat möödas. Peale teenindustarbe on kunstile siiski jäänud ka meelte lahutamise funktsioon.

Aleksander Metsamärdi performance’i puhul teatraliseeruvad ühekorraga kaks justkui vastandlikku troopi: mõttetu töö kummastav pühaduseoreool ja üha laiemalt leviva prekaarse töö ühiskondlik armetus.

Noormets on nn ikoonidega tabanud märki, ta ei ole valinud sinna inimesi, keda peab ikooniks ainult tema, vaid kes on ikkagi kogu Eestis tegijad ja tuntud.

Tundub, et laste pildistamine on justkui ajas tagasi rändamine, teraapia, mida hing vajab, et igapäevakohustustega hakkama saada.

Pandeemia ja kliimakriis tõid kaasa diskussiooni kureerimise teemal, ent kureerimine sõja ajal paigutub hoopis spetsiifilisemasse konteksti.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.