
Mihkel Ilusa ja Marten Esko multimeedium oli näitus, etendus, osalusrituaal, mõistatusmäng ja iselaadne katkendlik lugu, mille puhul oli eelkõige tähtis küsimus „kuidas?“.

Leslie Moody Castro: „Mõtlen tekstidest kui objektidest, justkui tillukestest arhitektoonidest, mis on ehitatud üles lausehaaval ja millest saab tasapisi projekti lahutamatu kontseptuaalne osa.“

Diāna Tamane näitusest „Poolarmastus“ ja Juhan Kuusi dokfoto keskuse lapsepõlve kujutavast väljapanekust kiirgab turvalisust, julgust ja siirust, seal eksponeeritu ei ole võimendatult erootiline ega kohatu.

Jüri Arraku universumi looja on nüüd lahkunud, paljud jäävad temast puudust tundma. Kuid tema universum ise jääb meiega ja võime olla tänulikud.

Baltimaade kunstifestival oli veepiisk New Yorgi hiiglaslikus kunstielus, kuid just sellistest piiskadest koguneb värske vesi, mis muudab ehk midagi ka elus.

Merike Estna viimase viie aasta looming on näitusel väljas ideaalsete museaalidena ja valmis vastu võtma ka publikut, kes tahab kunstinäitusel näha lõpetatud teoseid.

„Documenta 15“ äratas üles, andis julgust. Ja mis veel tähtsam, seal püüti ümber teha kunsti mängureegleid ja panna mõistma, mida tähendab kollektiivse kunsti tegemine.

Kui kõrvutada Mare Vindi varajaste maastike reibast kirkust hilisemate uduste meeleoludega, siis võib midagi mõista ka inimese vaimsest küpsemise ja selle teekonna kohta, kus pöördutakse aina rohkem iseendasse.

Fotografiska erinäitusel on kõik nii, nagu lootsin: ei ole kampaaniat, rõhk on inimestel. Kõige tähtsam on, et vaataja saab seal tutvuda iseendaga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.