
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Sarah Moonil on ajaga eriline suhe. Ka Fotografiska näituse lõpetab ta aja muutliku olemuse esitlemisega: kinnistamata positiivid on kui aja kustutamise sümbol.

Ole maalide vormiline filigraansus osutab universaalsele ihale kontrollida elu, nendel toimuv elementide võnkelu tähistab leppimist asjaoluga, et täielik kontroll on võimatu.

Veebruar oli kunsti tihedalt täis: kõige rohkem oli grupinäitusi, kuid pahatihti ei tekkinud neis ei dialoogi ega ka selget vastandamist.

Jakov Rubinšteini kogus on hulk etüüdlikke töid, kuid neil on põnev tagamaa ja need annavad elava pildi XX sajandi alguskümnendite kunstist ja elust üldse.

Eesti vanema maalikunsti sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa.

Élisabeth Vigée-Le Brun mitte ainult ei reisinud läbi Eesti, vaid oli vaimustuses siinsetest inimestest ja jäädvustas siinset maastikku.

Näituse tegijate unistus teha põhjalik näitus on jäänud justkui poolele teele: otsad on kokku sõlmimata. Tõsi, nii jätab see aguliuksed ja -aknad tulevikku avatuks, ammendamatuks.

Mahukaid ja kaalutletud muudatusi ei tehta päevapealt, aga diskussiooni alustamata ei ole edasiminekut loota.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.