-
Foto: Tarmo Teder
12. ja 13. detsembril rändas grupp Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse kunsti magistrante semestri lõpetuseks jalgsi Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealal. Jaan Toomiku juhtimisel läbi viidud õppematk algas mõni kilomeeter Peterburi maanteest lõunas ja lõppes järgmisel päeval Aegviidus. Mööda matkaradu läbiti kokku 33 kilomeetrit, põhiliselt raba- ja laanemaastikku. Käisin Sirbi vaatlejana protsessi kaasa ja raporteerin nüüd nähtust.
Retk algas metsa rüppe varjunud jääkaanes Pikkjärve lähedalt, kus seekord keegi alasti uisutama…
-
Pead silmas psüühilist raputamist, šokeerimist?
Ei, ei, pigem on vaja jõuda teise vaimsesse olekusse ja selle kaudu ootamatuseni, piirsituatsiooni. Ekstraordinaarse käitumisega on võimalik trafaretseid asju hoopis teistmoodi näha ja lahendada. On vaja igapäevasest tasakaalust välja viia, et inimene läbiks pealiskihi, ainelisele informatsioonile tugineva teadvuse, jõuaks aluskogemuseni. Aga see kõik käib ikka mängu vormis, ega ma saa ka väga laamendada, meie õppesüsteem ei võimalda selles vallas süstemaatilist pühendumist.…
-
Foto: Eleonora Kampe
Möödunud aasta lõpul oli sul kolm näitust korraga: “Voolav labürint” SEB Ühispanga galeriis koos Katziga, “Meistriteoste
varjus” Kadrioru kunstimuuseumis koos Laurentsiusega ning isikunäitus “Vana labürint” Art Depoos. Kas see oli juhuste kuhjumine, loominguline kõrghetk või midagi muud?
Ma arvan, et igasugune loov ilming on kõigepealt midagi muud. Seejärel ka loominguline kõrghetk. Lõpuks muidugi juhuste kuhjumine. Praegu on abiks veel stipendium “Ela ja sära”. Väga raske…
-
Arne Maasiku näitus “Pusad” Hobusepea galeriis kuni 9. I.
Kujutatavast lähtudes liigituksid Arne Maasiku võsapildid just nagu loodusfotode hulka. Tegelikult on ta sellest traditsioonist eemalduv ja poleemiline – žanri destruktureeriv. Me ei näe siin linnu-, looma- ja taimefotost tuttavat nominalismihuvi (“Öösorr koidikul”, “Hõbe-imar loojakul” jne) ega looduskalendritest omaseks saanud panoraamseid maastikke, dramaatilisi pinnavorme ega meeleolukaid metsakoosluseid. Kui õigeusksed loodusfotograafid ärkavad ennem kukke, et oma pildid kätte saada…
-
Valinud oma peamiseks relvaks iroonia (valgustid “Good bye”, “Mr Edison 1-2”), on ta loonud hulga veidi nihestatud olemusega igapäevaesemete vorme.tarmo luisk
Tarmo Luisk on kindlasti üks Eesti stabiilsemalt tegutsevaid tootedisainereid. Aastaid on olnud võimalik tema loodut poest osta ja näha näitustel eesti disaini esindamas. Luisk on muutunud siinse keskkonna peaaegu märkamatuks osaks. 1997. aastal loodud valgustite seeriast “Basic” kujunes selle terviklikkuses Luisule omase lihtsuse ja nutikuse kompromissina…
-
VILJANDI METSAKALMISTU KABEL
Jaanuar
I preemia “Moriko” – Andres Lember (Male Arhitektid)
II preemia “Akira” – Andres Lember (Male Arhitektid)
III preemia “Porta” – Emil Urbel, kaasa töötas Ott Hirvesoo (AB Emil Urbel)
Ergutuspreemia “Maa” – Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür (AB Kosmos)
Ergutuspreemia “Lähedal” – Veronika Valk, Yoko Alender, Tuuli Köller (Kavakava)
KIHNU SADAMAALA PLANEERIMISE JA HOONESTAMISE IDEEVÕISTLUS
Oktoober
I preemia “Kõu” – Siiri Vallner, Kaire Nõmm, Helina Lass, Anna-Liisa Unt…
-
Arhitektuurivõistlused olid sel aastal pidevalt teravalt esil, leidsid tihti kajastamist meedias, kus üldse lubati enestele üsna vaba arhitektuuri ja planeerimise alast pläkutamist, mille seas aga ka palju konstruktiivset mõttevahetust. Negatiivse näitena jääb arhitektuurivõistluste ajalukku Saaremaal Kaali muuseumiga juhtunu, kus kõrgetasemelise võistluse võidutöö realiseerimise asemel otsustas kohalik “karupoeg” lihtsalt oma maitse järgi “putka” kiirelt püsti panna, ja veel millise! Mõnusaid uudiseid tuli aga Pärnust, kus on alustatud…
-
Kumu
Eesti kunstimuuseumi uue hoone valmis saamine on pannud lõppeval aastal muuseumi kontekstis kunsti, kunstiajalugu üle vaatama ning ka ümber mõtestama. Kuid mitte ainult: Kumu valmimine ärgitas hoogsamalt kui kunagi varem ka kunstimuuseumi tähenduse ja rolli üle mõtlema. Kunstimuuseumi teadurid-kuraatorid olid ETV kunstisaate Aku käivitajad ja ka autorid; muuseumi oma väljaanne Agent ei piirdunud ainult oma tööde-tegemiste tutvustamisega, vaid püüdis avada ka üldisemalt kaasaja muuseumi olemust; sügisel…
-
Esiteks: ei saa väita, et videokunst oleks Eestis silmatorkavalt populaarne. Eksponeerimise seisukohalt on see üks tülika kaasaegse kunsti tülikamaid alaliike, kuna nõuab toimimiseks suhteliselt palju ruumi, ja publik, eriti n-ö seganäitustel, jõuab alalõpmata kohale poole pealt ning enamasti lihtsalt ei viitsi seista ja korralikult vaadata. Avalike suhete osas on videokunst ka eriti õnnetu kategooria, kuna klammerdutakse kunsti väärtust hinnates tihti teoste väliselt arusaadavaima, puhtalt käsitööoskuse pinnalt…
-
Kindel on see, et Kai Kaljo pole fotokunstnik, sest talle on oluline aja kulg, mida ei saa fikseerida peatatud hetkena. Kuigi “A.D-d” on eksponeeritud nii kodu- kui välismaal, paelub taies Kunstihoones just oma asetusega ruumis, sest peegelpildis läbi saalide on projitseeritud video “Miraaž”.
Kunstniku kaamerasilm on New Yorgis juhuslikult tabanud filmivõttetiimi segamatult tööhoos. Mööda tänavat sammuvad protsessioonikäigul sarkastilise irvega näos dalai-laamaks, paavstiks, mustanahaliseks usukuulutajaks, moslemiks ja õigeusklikuks…
