-
Möödunud aastal oli mul au kujundada raamatukunstikonkursi diplomid ning kuidagi iseenesest sattus nende peale konkursi pealkirjaks “25 paremat”. “Meie konkurss on “25 kaunimat”,” tuletati mulle selle peale meelde. Tõepoolest, Eesti raamatud on kaunid. Endisaegsed mured nagu vilets paber, lagunev köide, halvasti kattev värv, vanad trükimasinad ning vintis trükkalid on jäänud minevikku. Meie trükikodade tehnoloogia on sageli moodsam kui naabermaadel, paber on ostetud maailma tipptootjatelt ja konkursisõela…
-
Tartu Kunstimuuseumi tarbekunstikogu tekkis nagu muuseum ise, sõltumata pealinnast. Kunstimuuseumi alusvara panid 1940. aastal kokku Tartu kunstnikud. Tarbekunstikogu sai alguse sõja-aastatel, kui tolleaegne direktor Voldemar Erm hakkas muretsema välismaale põgenenute ja küüditatute korteritesse jäänud kunstivarade, sealhulgas mööbli pärast. Tal õnnestus, vist ainsa direktorina Eestis, sõlmida kokkulepe rahandusosakonnaga, et tühjaksjäänud korterites tehakse inventuur ja kunstiväärtused tuuakse muuseumi varjule. Mõni päästeoperatsioon oli tuberkuloosihaige Ermi jaoks lausa kangelastegu. Tundub,…
-
Mida tähendavad muuseumikogud? Kas tuleb aja jooksul kujunenud kogud tervikuna säilitada?
Muuseumide üks tähtsam ülesanne ongi muuseumikogu säilitamine tuleviku jaoks. Muuseumikogu on muuseumi süda ja sellel rajaneb muuseumi tegevus. Ilma koguta muuseum ei ole muuseum, vastasel juhul on tegemist mõne teise institutsiooniga. Kogu kujunemine on pikaajaline ja keeruline protsess, millest on osa võtnud mitmete põlvkondade muuseumitöötajad.
Tahan uskuda, et nii jätkub see ka tulevikus. Mitte mingil…
-
Mida tähendavad muuseumikogud? Kas tuleb iga hinna eest säilitada nende terviklikkus või on õigem spetsialiseeruda?
Loomulikult spetsialiseeruda. Eesti Kunstimuuseumist eraldus ka tarbekunstikogu ja selle põhjal loodi uus muuseum, tarbekunsti- ja disainimuuseum. Miks ei või see toimuda tunduvalt tagasihoidlikumalt rahastatud Tartu Kunstimuuseumi puhul? Oma võimalusi tuleb hinnata emotsioonivabalt ja realistlikult. Emotsionaalselt küsiksin vastu: kas hoida iga hinna eest võrdselt halvasti nii Konrad Mäe maale, jaapani käsitöökastikesi, Eduard Wiiralti…
-
Eino Mäelt. Suvised õhtupoolikud Meleskis. 1974. Repro
Eino Mäelti isikunäitus “Klassikute” sarjas tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 29. I.
Eino Mäelt on oma loominguga eesti klaasikunstis erilisel kohal, sest tegemist on kunstniku ja meisterliku klaasipuhujaga ühes isikus. See lubab tal oma ideed soovikohaselt teostada, klaasipuhumise käigus improviseerida ning materjali ja tehnikat hästi tundes nende iseärasusi loovalt kasutada, nagu hea joonistusoskus annab ükskõik millisele kunstnikule võime oma ideid veenvalt esitada.…
-
Avo Keerend. Muutuv ring II. Värviline kõrgtrükk. 2004. Jaanus Heinla
Avo Keerendi graafika Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 29. I.
Avo Keerendist on kerge ja samas ka raske kirjutada. Kerge, sest vaatamata tema ligi kuuekümnele kunstis osalemise aastale ning 85 eluaastale, on ta endiselt kõrgvormis. Isegi niisuguses vormis, et iga tema uus töö sisaldab nii vaimset, ideelist kui ka vormilist probleemi.
Suhteliselt kerge on Avo Keerendist kirjutada ka retrospektiivses…
-
Näitus “Eesti graafika kuldsed aastakümned“ Pärnu Linnagaleriis kuni 4. II; Aivar Kurvitsa näitus “Vaaraode elust“ TÜ Pärnu kolledži raamatukogus kuni 7. II, Raul Meele näitus “ii-jääh-äh“ Endla Küüni trepigalerii II korrusel kuni 7. II; Anonymous Bohi näitus “M.A.N“ Endla Küüni trepigalerii III korrusel kuni 7. II, Toomas Kuusingu näitus “Kes teisele ütleb, see ise on“ Endla teatri kohvikus kuni 7. II.
Kümme aastat on siinmail kunstiürituse kohta…
-
Nii nad tapsidki meie Ferdinandi, tuhiseb teele üks Euroopa tüvitekst, euroopalik lunastuseotsing läbi võllahuumori, absurdi ja inimlikkuse sõjamöllus. Austerlane Joseph Roth on sama motiivi, sama lähtega kirjutanud ka ühe euroopluse tüviteksti, kirjanduslise identiteedivisandi; kuigi tema viinlasest Franz Ferdinand Trotta on sloveen, aadlik, kahekümnenda sajandi haku noor dekadent ja elupõletaja – ning siin, kus ühe Ferdinandi lugu lõpeb, teise oma meie jaoks alles algab. Kuigi algusest peale…
-
Kas olete kunagi seisnud metsas jooksva kõrgepingeliini all? Tundnud seda raskesti kirjeldatavat huugamist, vaikset, järelejätmatut ja aju läbi puurivat undamist? Olete ehk märganud ka, et kõrgepingeliini all on metsa parimad seenekohad, et teatud liiki floora vohab seal vaikselt ja ennastunustavalt?
Sest seal on kiirgus. Oleks kuritegu seda mitte märgata.
Mõned aastad tagasi oli Julia Maria Pihlaku esimene soolonäitus, teemaks “Tallinna soojus”. Praeguse Linnagalerii näituse ilus võõrkeelne pealkiri…
-
9. – 16. I oli Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas välismaiste õppejõudude juhendamisel järjekordne workshop. Sedakorda olid kohal Kaisa Lassinaro Soomest ja Bart de Baets Hollandist.
Tudengitele tehti ülesandeks viie päeva jooksul luua esikaas ajalehele The Tallinn ’91 Onwards. Noori ärgitati mõtlema selle ajavahemiku tähendusele nende endi jaoks ning 15 aasta muutustele üldiselt. Igaüks pidi leidma sobiliku vaatenurga. Valminud esikaaned pandi kokku üheks ajaleheks ja trükiti ära.
Nagu…
