-
Mina õppisin ju ka kunstiinstituudis (nüüdne kunstiakadeemia) nagu kõik keskmise põlve arhitektid. Kuigi nimetus on muutunud, siis sisu on ju sama. Tallinna tehnikakõrgkool oli varem tehnikum, kuid 1992. aastast hakati seal õpetama arhitektuuri. Olen tehnilise kõrgkooli arengut jälginud kümme aastat: olen olnud diplomitööde komisjoni esimees, lugenud mõnda kursust, arhitektuuriõppetooli juhataja olen olnud viimased poolteist aastat. Tallinna tehnikakõrgkoolis õpetavad Vilen Künnapu, Rein Murula, Andres Põime, Toivo Tammik,…
-
Ja aeg hakkas ketrama tagurpidi. Meenub mullusuvine augusti lõpp Käsmus. Korraldasin seal oma sõpradega teadus.ee suvekooli. Selle mõte oli vaadata eri teadusvaldkondade silme läbi üht looduse elementi – õhku. Kutsusin sinna esinema ka Tiit Kaljundi. Muidugi ta punnis vastu, et oh, mis nüüd mina, nagu tal ju ikka oli kombeks, kuid lõpuks soostus.
Tiit – ei saa lihtsalt teisiti, mulle on ta ju ikka Tiit, mu nimekaim…
-
-
Arhitektuuris ei ole tooremat ruumi kui see, mille ehitajad, insenerid ja masinad vundamendiaugust välja voolivad. Kiek in de Köki näitusel jäi mulje, nagu oleks toimunud linna kaitsnud suurtükitorni ümberehitus maa-aluse šahtiga ballistiliseks raketiks. Kui ma seal viimati käisin, oli maa segi pööratud justkui pärast ebaõnnestunud stardikatset. Siseneda tuli kõrgemal korrusel asuva käimlaruumi maandumissilla purde kaudu. Sissepääs kehastas teist laadi arhitektuurset toorust, mida näitavad mahajäetud hoonete sansõlmed.…
-
Hans Rebane – diplomaat ja ehitaja
Eesti Vabariigi saatkondadele uue maja kavandamine Helsingisse ja Riiga oli mõlemal juhul seotud välisministri ja saadiku, praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese vanaonu Hans Rebasega (1882–1961). 1931. aastast oli Hans Rebane Eesti saadik Soomes ning saatkonna uue maja ehitamise Helsingis langes täielikult tema õlule. Ehitamine ei läinud just lihtsalt. „Mul on tulnud järjest kõiksugu vigu ehitusel parandada, kord oli isegi üks…
-
Graafikal on head ajad. Nii võiks järeldada, kui vaadata viimastel aegadel kunstielus toimuvat: möödunud aasta suursündmuseks oli Tallinna XIV graafikatriennaal ja sellega paralleelne rahvusvaheline konverents „Slices of Time”, praegusele andis tõhusa stardi korraline Pärnu „In graafika”.
„In graafikast” ei saa rääkida väljaspool seda vedava jõu Non Grata konteksti, Non Grata aga näib olevat pidevas muutumises ja transformeerumises, seega muutub ka „In graafika”. Kui mullune üritus oli…
-
Pärast Hiina ehitustandrite ja mastaapide nägemist tundub jutt Eesti ehitusbuumist lõbusa naljana. Eesti elanikkond mahub vabalt ära Pekingi ühte linnajakku. Pekingi linnapilt on jõuliselt läänestunud: kommunistlik Hiina ehitab täiesti uut identiteeti. On väidetud, et Hiinas on kaasaegset lääne arhitektuuri juba rohkem, kui läänes endas. Valminud ja valmimas on terve rida hiidehitisi, mille kohta võib öelda „suurim maailmas”. Pekingis lõpetatakse Sir Norman Fosteri maailma suurimat lennujaama, mille…
-
Veidi üle aasta tegutsenud Espoo endisesse trükikotta rajatud WeeGee kultuurikeskus ja iseäranis sealne nüüdiskunsti muuseum EMMA väärivad omaette tähelepanu. See on haruldaselt hästi toimiv linna- ja erarahade sümbioos: lausa nii hästi, et ka Kiasma kolleegid ohkasid EMMA avanäituse, Shirin Neshati väljapaneku puhul, et kunstnikku esindav New Yorgi Barbara Gladstone’i galerii üldse jutule võtaks, koostööst rääkimata, peab olema tõesti rikas, et täita kõikvõimalikke eritingimusi. EMMA on suutnud…
-
Igal juhul võtab nüüdne pompoosne sooloesinemine Eesti mainekamal näitusepinnal, Tallinna Kunstihoone peasaalides ilusasti kokku nii tema linnad kui „pusad” ja Arne Maasikust kui arhitektist ja arhitektuurifotograafist saab laiema avalikkuse silmis auväärne fotokunstnik, kahtlemata teenitult. Not bad, don’t you think? Sa oled ka arhitektuurikriitikat teinud ja ehk oskad öelda, kas Arne Maasik on selles Eesti arhitektide mikrouniversumis niinimetatud kõva sõna? Selles mõttes, et isegi sellistel kestvalt viriilsetel…
-
Arhitektuuri ja kunsti suhted linnaruumis on viimasel ajal väga aktuaalsed. Põhjuseks on kunstide interdistsiplinaarsus, autonoomsus ja teadmistepõhine statuut. Mitmesuguste kaasaegsete kunstide suhted seavad kahtluse alla esteetilised kategooriad, dubleerides, laienedes ja märkides maha uusi omavahelisi piire. Järjest enam on tekkinud väga huvitavaid kooslusi ja üleminekuid just distsipliinide piirimail. Neid muudatusi on analüüsinud Theodor Adorno juba 1967. aastal Genua konverentsil: ka tema rõhutas kunstide laialivalguvust ja piiride kadumist.…
