-
Kohtumisel kunstirahvaga oma teisel isikunäitusel Kadrioru lossis 1986. aastal tõdes Eerik Haamer: „Inimene ei kohane”. Ta mõtles, et võõrsil. See kõlas veenvalt. Ent ometi, ka kodumaal ei tarvitse inimene muutuvate oludega kohaneda, vananev inimene liiatigi. Väljakujunenud kunstnik osutub uute nähtuste suhtes sageli autsaideriks: kes imetletud veidrikuks – juhtum, mida kirjeldab John Fowles „Eebenipuust tornis” –, kes marginaalseks või hoopis unustatud suuruseks, nagu kas või Tamara de…
-
„Osalesin performance’i workshop’il. Tegime Tel Avivi kaasaegse kunsti keskuses performance’eid. . . .”
„Mida tähendab performance?”
„See on nagu etendus ja samas ka mitte. See on mingi idee edasiandmine kehakeele abil. . . .,” üritan unega võideldes passikontrollile selgitada. Olen Tel Avivi lennujaamas ja kell on 1.30 öösel. On 6. mai ja järgmisel päeval saab Iisraeli riik 60 aastat vanaks. Tahan koju lennata, aga enne pean veel kaks korda oma seljakoti sisu lauale laduma…
-
See on kolleegide preemia, sest kuigi rahastajana ütleb oma sõna ka Tallinna linnavalitsus, langetatakse kollektiivne otsus kunstnike liidu volikogus: oma lemmikute promomise, vaidlemise ja lõpuks hääletamise teel. Ükskõik, kas kõik on tulemusega rahul või mitte, aga suure osa kunstnike eelistus tuleb Kristjan Raua preemia puhul välja küll. Ning Kristjan Raua nimi ei osuta mitte ainult meie õhukese kultuuri järjepidevusele, vaid manitseb seda järjepidevust austama, hoidma. Ning…
-
Eestit esindab akadeemia professorite ja õpilaste loomingut käsitleval põhinäitusel Müncheni Kunstihoones (Haus der Kunst) Kristjan Raud (1865–1943) joonistusega „Sügavik”. Raud õppis akadeemias aastatel 1901–1903 Wilhelm von Dietzi maaliklassis ja graafikat Peter von Halmi juures. Alles kujunemisjärgus vaadetega Kristjan Rauale avaldas sügavat mõju sümbolism, mille kinnituseks on ka seni vähe tuntud joonistus veevoogudesse vajujast. Eesti Kunstimuuseumi, Alfred Rõude kogusse kuuluv joonistus on dateerimata, ent ta valmimisaja võib…
-
Märkasin esimest korda seda, kui spetsiifilist rolli etendab valgus Toomas Vindi maastikes, ühe pildi ees seistes, milles oli rõhutatud pigem valguse vähesust, tumedust, mida kunstnikud mõnikord väljendusvahendina kasutavad. 2007. aasta maal „Tee” tekitas küsimuse, miks siin puuduvad kergus ja rõõm, mis on nii tuntav teistes piltides; mis seda „raskust” põhjustab, miks mõjub iseenesest kaunis vaade silmapiiril paistva metsaviiru ja pilvise taevaga rusuvalt, samal ajal kui mitmed…
-
Asi taandub mõtlemisele. Me võime jagada sõnu vasakusse ajupoolkerra ja kujundeid paremasse, aju on ikka üks. Maailm on elav ja huvitav tänu neile inimestele, kes keelduvad mõtlemast ainult ühe diplomeeritud, registreeritud ja litsenseeritud ajusektoriga. Aju on orkester ja selle asjaolu mahavaikimine on eneserõhumine, isikliku vabaduse mahamängimine. Ette ära öeldes, Enn Põldroos on renessanslik sürrealist.
Noore mehena, neli aastakümmet tagasi, pääses ta kunstnikele korraldatud Itaalia reisile ja…
-
Reet Varblane: Orlan on osav meedia püüdja. Eesti meedia, nii ajakirjandus kui ka raadio- ja televisioon jäi kõige paremas mõttes tema fenomeni lõksu. Asi pole sugugi meedia kergeusklikkuses või väheses kriitikameeles: suhtlemine meediaga, selle kaasatõmbamine kuulub Orlani ja iseäranis postidentiteedi strateegia(te) juurde. Nii mõnegi meie kunstniku meelest vääris tähelepanu just Orlani oma kuvandi müümise oskus. Kuid tõsiasi on seegi, et nii totaalselt saab müüa midagi, millel…
-
Orlan on alati kunstiavangardi kuulunud. Ilma tegi ta ka siis, kui keskikka jõudes oma välimust kujundama hakkas. Tuimesti tõhus kasutamine võimaldas tal operatsioonide ajal kavandada lõikeid koos kirurgiga. Materjalideks olid oma nägu operatsioonisaalis ja näod mälupiltides. Ta rõhutas, et ta ei pea lõikuste eesmärgiks enese ilustamist. Ma sain asjast aru nii, et tema lõikuste eesmärgiks on ideaalide otsing ja teostamine. Ideaal eelkõige teatud konservatiivse, muutumatu ja…
-
Võrdlemisel on oma head ja halvad küljed. Head küljed saavad esile kerkida üksnes siis, kui ühtki võrdlusalustest ei seata väärtuslikkuse mõõdupuuks ega tapeta normatiivsusega omapära võrseid. Kunstiteadlased isegi on aastakümneid pööranud kunstiajaloos tähelepanu ainult uuele (avangard) ja keskpunktis olevale (metropol). Kunstiajalugudest lülitati välja Euroopa äärealad, naiskunstnikud, kunsti populaarsed ja rahvalikud vormid, fotograafia jpm. Eestis, kus kunagi pole sündinud ühtki kunstiliikumist, peaks olema eriti arusaadav, kuivõrd suhtelised…
-
„Soovida oleks, et igast Eesti- ja Liivimaa kihelkonnast üks meeste- ja teine naesterahvas riietes ilmuks ja võimalikult ka vanad inimesed, seega jäeks ühes riietega ka Eesti rahvast näolaad alale,” – nõnda kirjutas XIX sajandi lõpul Tallinna fotograaf Heinrich Tiidermann. Eesti maarahvast pildistati aga varemgi.
Varaseimad fotod eestlastest pärinevad juba 1840. aastatest, kuid siis sattusid kaamera ette vaid saksaliku elu- ja rõivalaadi omandanud eesti päritolu haritlased, vaimulikud, arstid,…
