-
Nadežda Tšernobai avas Draakoni galeriis surnukirstud, millest lahkusid inimesed nagu kannatav hing kehast. Suureformaadiliste söejooniste koondpealkiri „Kollase süütuse suudlus” viitas Kuule. Kaks näitust kokku olid nagu sõda: päeval tormatakse lahingusse, surnute ja valuga tegeletakse öösel.
Halenaljakat äpardavat sõdurikuju nimetatakse inglise keeles sad sack. Sama nime kandis ka Aneri Kärkäineni ja Elis Saarevälja kaksiknäitus ArtDepoos. Aneri Kärkäinen on loonud kriipjäsemetega tegelase, kes toimetab värvikontrastsete taimsete vormide keskel…
-
Ent tagasi „Venemaalt pärit prantsuse ja vene šedöövrite” juurde. Venemaa nelja suurema muuseumi tööde hulgas oli nii Renoir’, Cézanne’i, Van Goghi, Gauguini, Matisse’i kui ka Gontšarova, Kandinski, Tatlini ja Malevitši meistriteoseid. Paljusid neist nägi Londoni kunstipublik esmakordselt.
Juba näituse saabumine oli skandaalihõnguline. Venemaa valitsus andis alles otse enne selle avamist (siis, kui kataloog juba trükis ning asendusnäituse korraldamine kunstiakadeemiale kaelamurdev ehk pankrotistav köietrikk) lõpliku nõusoleku maalide saatmiseks…
-
Pärast Eduard Rüga lahkumist hoiustati suuremat osa kunstikogust kuni tema surmani kunstniku kodus. Peab ütlema, et lugu sellest, kuidas Rügale ette heideti kogutud teoste kangekaelset hoiustamist oma kodus ja kuidas Washingtoni Eesti suursaatkonda viidud viis teost 2002. aasta põlengus seal väidetavalt hävisid, väärib eraldi esiletõstmist kui üks väliseesti kultuurilegende ja Eduard Rüga oma perekonnaga muidugi erilist austust põhimõttekindluse eest.
Miks otsustas Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges kinkida…
-
Rändnäitus algas 18. juunil Tartust, jätkus Narvas ning on jõudnud nüüd Tallinna.
Näituse keskpunktiks võib pidada Aleksander Vardi kolmeosalist pannood 1938. aastast, millest tänaseks on säilinud vaid üks osa. Teised kaks on reprodutseeritud omaaegsete fotode põhjal originaalsuuruses. Töö tellis Vardilt Eesti Üliõpilaste Selts ja säilinud vasakpoolne külg kuulub neile ning seda pole varem eksponeeritud. Teos pälvis omal ajal suurt tähelepanu kui esimene eesti monumentaalmaal. Kujutatud motiivid…
-
Sellaselt päälistada kirjatükk nääpsukese naise näituse kohta näikse olevat kohatu. Aga ei ole. Väljapanek on pealkirjastatud „Jõusaal / Fitness Studio” ning plakatil näitavad hambaid nii inim- kui loomakoosluse esindaja. Sellel näitusel on väljas vähe pilte, väga vähe. Aga need, põhiliselt äärmiselt nüansseeritud hallis koloriidis pildid, on pildid. Nendel maalidel ja joonistustel on mehed, ainult üks naisfiguur ja seegi tagantvaates. Kõik pildid on valminud 2008. aastal. Ma…
-
Selle suve kõige intrigeerivam näituseformaat (10 ühepäevast näitust, 100 kunstikriitilist teksti), mis tõstis noored kunstnikud hetkeks staari seisusesse, kus nende päralt oli „galerii ja kirjutav kriitika” ning esitas lausa füüsilise väljakutse tervele näituse skeenele, nii kunstnikele, kriitikutele, publikule kui ka korraldustiimile endale. Ka näituste ümber tekkinud spontaansetes aruteludes oli käibel sportlik sõnavara, räägiti treeninglaagrist, vastupidavusest, keskendumisest, maratonist, sprindist ja tõkkejooksust.
Näituse kuraatoripositsioon, kuigi Maarin Ektermanni ja Margus…
-
Kuraatorid Tiiu Talvistu ja Mare Joonsalu korraldasid Rotermanni soolalaos Eesti Vabariigi juubelile pühendatud ülevaatenäituse „Äratus!”, kus pildid olid neljanurgelised. Alustades Lembit Sarapuu „Äratusega nõidusunest”, mis kujutab paljast meest sinise taevalaotuse all, ühes jalas must kummik. Ta äratab punase paraadlipu all magavat tegelast valge jalast võetud soki haisuga. Kätlin Stahli „Ärkamisest nõidusunest”, kus talumees lehma läbi õitsva välja talutab, võis arvata, et talumees jutustab lehmale Tuhkatriinu või…
-
Brno graafilise disaini biennaal on olnud minu valgusekiir, kutsuv majakas hallil udusel disainimerel. Vanemate kolleegide käest kuuldud legendid sellest päikeselisest Lõuna-Tšehhimaa linnast, mida ükski turist ei leia, kus õlu on odav ja arhitektuur imekaunis ning kus iga kahe aasta tagant toimub Euroopa põnevaim ja esinduslikem disainiüritus, leidsid täiel määral kinnitust neli aastat tagasi, kui ise esimest korda sinna sain.
Toonased väljapanekud ja loengud olid äärmuseni erutavad. Sai…
-
Väga selgelt tuligi – eriti loengutel – välja disainerite koolkondadesse jagunemine riikide kaupa. Enamasti polnud tarvis raamatukaanest kaugemale vaadata, et mõista, kas tegu on kontseptuaalse hollandlase või emotsionaalse briti tööga. Ent samas eksisteeris kõrval ka hall mass: hulk teoseid, mida vähemalt mina ei osanud kuhugi liigitada. See tõstatas omajagu küsimusi. Milline on (võiks olla) eesti stiil? Kas peaksime laenama midagi nii ühelt kui teiselt ja saama…
-
Mulle meeldib idee, kuidas graafilise disaini abil saab ka sisulises plaanis midagi teostada, isegi muuta pealtnäha nähtamatul moel ning lihtsate ja odavate vahenditega. Barbara Hahni ja Christine Zimmermanni mahukas infograafika raamat jättis esmamuljel küllaltki segase mulje. Lähemal vaatamisel aga selgus, et kõik on ülimalt paigas, süstematiseeritud ja arusaadav. Nii vormiliselt kui sisult oli teost huvitav lehitseda. Äärmustesse kalduv kuupäevastatistika, kuigi selleks pole kasutatud diagramme, teeb sellest…
