-
Üllatuse võib teha ainult kõrge professionaalsuse ja suure tööga; iga „trikiga” saab ju vaatajaskonda kummastada ainult üks kord. Väljapaneku pärl, mida Ly Lestberg ei nimeta mitte videoks, vaid fotofilmiks (selle koostamisel olid abiks Eva Sepping ja Sven-Erik Tamberg), on mandlipuu õitsemine tuules. Järjestatud fotosid ekraanilt sisse hingates tunneme algul kaadrite nihkeid, hiljem unustame need, sest Signorella muusikas voogav põõsas mõjub lummavalt ja põõsaste vahel hetkeks lõvi…
-
„Irbe kunst oli puhas kunst,” ütleb Blumbergs. „See ei olnud relv, massiteabevahend ega jõu väljendus. Mind köitis see, et saab elada ka nii nagu tema elas. Irbe oli väga tihedalt seotud vaimse vertikaaliga, ta oli religioosne. „Ma ei usu pilti, kuid näitan sellega üles austust Jumala vastu” on üks Irbe väljendeid, kus minu meelest väljendub paljasjalgse kunstniku olemust. Religioossus muutis tema elu, tema paljad jalad, tema…
-
Tahtmata siin kiita pelgalt majanduslikku heaolu (kuigi selge mõjutegur on kindlasti ka see), tuleks püüda leida ka teisi, sealhulgas kriitilisi aspekte. Esiteks, vähemalt üks kõrvutus loob üheksakümnendate alguse ja keskpaigaga pöördvõrdelise pildi: selleks on päevalehtede jooksev kunstikriitika. Selle viimast kümnendit iseloomustab teatud tardumus nii kirjutamislaadide kui kirjutajate osas, eriti toonase intensiivsuse taustal.
Teiseks, näilise külluse taustal napib ikka veel tõlkeid või pigem: tõlked on põhiosas kommertslikku laadi,…
-
Kunstiteaduses, a priori visuaalsete kujundite tõlgendamisega seotud valdkonnas, on paraku tekst traditsiooniliselt olnud vaid pildilise maailma korrastamise vahend, kunstiajalookirjutus on aga mõnel pool tänaseni allutatud positivistliku ajalookirjutuse dogmadele, mida määratlevad allikad, kategoriseerimine, ajaloolise teadmise autonoomsus jne. Michel de Certeau on kirjutanud juba 1970. aastate keskel, et kuigi kogu uusaja vältel on ajalugu tähendanud „kirjutamist”, on tekste kui ajaloo peamisi representatsioonivahendeid enamasti peetud millekski iseenesestmõistetavaks. Ajalooteksti toimimist…
-
Neli aastat tagasi jõudsid mitmed keskaega uurivad ajaloolased, kunstiajaloolased ja arheoloogid tõdemuseni, et parema koostöö huvides tuleks koonduda. Mida varasem ajalugu, seda fragmentaarsem on pilt ning mosaiigi kokkupanekuks on eri distsipliinide teadmised hädavajalikud. Siinkohal võiks muidugi öelda, et piisab kolleegide tööde lugemisest, kuid elu on näidanud, et sellest üksi on vähe. Humanitaarteaduste uurijaid valmistatakse ette nende valdkonna õpetamismeetoditest ja uurimistraditsioonidest lähtuvalt. Seetõttu näeme uuritavat objekti erinevalt,…
-
Tänavu kevadel toimusid EKA kõikide erialade ümarlauad tööandjatega, et uurida, kas tööturule oodatuid ka ette valmistatakse. Mõistagi ei ole kunstiakadeemia ülesanne täita pelgalt tööturu ootusi, pigem ikka ise neid kujundada, ent partneritega tuleb rääkida. Selles artiklis kasutan tänulikult kunstiteaduse ümarlauas kuuldut. Olgu kohe öeldud, et isegi kui potentsiaalsed tööandjad oodanuks noortelt kunstiteadlastelt nii- või naasuguseid, kohati vastandlikkegi omadusi, siis töötus ei ole vilistlaste seas suur probleem.…
-
Kui nüüd minna reaalsuse juurde ning lähtuda sellest, et KTI tegutseb EKA ja mitte mõne teise kõrgkooli, Tallinna või Tartu ülikooli juures, kas teil on piisavalt vahendeid, nii üht või teist valdkonda hästi tundvate õppejõudude kui ka laiemalt materiaalse baasi mõttes?
Väga raske on öelda, kui palju peaks ideaalis õppejõude instituudis töötama. Viimane sõltub ühelt poolt meie vajadustest, aga ka sellest, millise kvalifikatsiooni ja ettevalmistusega õppejõude…
-
Nagu pealkiri ütleb, olid probleemiks oma, võõra ja ühise kunstiajaloo küsimused. Kongressi peateema inspireeritus kunstiteaduse huvifookusest, mis suunatud kunstile kui kultuurivahetuse ilmingule, oli ilmne. Kuid rahvusvaheline uurimishuvi ei piirdu vaid kunstipraktikaga, vaid on eriti viimase 15 aasta jooksul laienenud ka kunstist kirjutamisele. Viitan siinkohal näiteks James Elkinsi raamatule „Is Art History Global?” („Kas kunstiajalugu on globaalne?”, 2007). Raamatu sissejuhatavas artiklis, mis nüüdseks on tõlgitud ka eesti…
-
Mitmetes Euroopa piirkondades on sisserändajate vood toonud kaasa sotsiaalse tasakaalutuse ning vahel isegi vastuseisu. Sotsiaalne õiglus, tarastatud ühiskonnad ning uus agulipõlvkond teevad kõikjal palju muret. Linnarägastike elusoonte igapäevane infarkt ainult süvendab seda segregatsiooni. Tundub ka, et turg on kaotanud sideme inimeste vajadusega kodu järele: tuhandetel on kodud, mis neile ei meeldi, ja teised soovivad kodu, mida nad endale lubada ei saa. Pealegi avaldab ka ülemaailmne majanduskriis…
-
Silvi Kalda armastab kulda ja sära, messing on üks tema lemmikmaterjale naha kõrval. Valge kroomnahk ja midagi päikeses veiklevat ja elegantset, kalligraafilist klišeetrükki sinna juurde ja kontrastiks ilusat sügavat musta, selline visioon seostub mul Silvi Kalda nimega ennekõike. Ent oli ka hulgaliselt tumedaid voolitehnikas soliidseid kunstialbumeid, seda eriti varasemast loomeperioodist, 1970ndatest ja 80ndatest, mil väärikalt ja heale paberile trükitud raamatuid liikus põhiliselt Ida-Saksa väljalaskes, valik aga ongi…
