-
Me ise armastame korrata, et Eesti Kunstiakadeemia on praegu ainus eesti kunsti-, disaini-, arhitektuuri- ja kunstikultuurialast kõrgharidust andev avalik-õiguslik kõrgkool, mis on katkematult tegutsenud 1914. aastast. Aga kunsti on õpetatud ja õpetatakse ka Tallinna ülikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu ülikoolis – sealt on ju kunstiharidus Eestis tegelikult alguse saanud. Küll on kunstiakadeemia praegu ainus kõrgkool, kus kunstiharidust saab nii laial skaalal:…
-
Keedist süües ei taju me enam tikrikarvu ega õunaseemneid, vaid tunneme ainult maitsetompu keelel. Samamoodi sulavad Veneetsia aknad abstraktseteks ristkülikuteks. „La dolce vita” on viimase kümne aasta jooksul valminud piltide valik. Vaatamata erinevustele motiivides, mõõtudes ja valmimisaegades on see üks Tiina Tammetalu terviklikumaid näitusi. Kõiki pilte ühendab selge meeldejääv nauding, olemise mõnu. Heaolu nagu ka ilu on tänapäeva kunstis riskantsed teemad, sest väga sageli, kui autor…
-
Senimaani teadsime, et saabusime siia 5000 aastat tagasi, aimamata, et ka need, kes olid siin ülejäänud 5000 aastat jääsulamisest peale viibinud, olime samuti meie. Nagu meenub klantsil jääl kõndides, et meie peegelpilt jalge all oleme me ise. Villu Plingi ja Silja Saarepuu mälu ulatab jääajajääst veelgi kaugemale. Nemad viivad põllukivi Soome tagasi nagu võõrsile eksinud mammutipoja. See on kõige normaalsem tegevus, millelt vaataja need kaks rahvarõivastatud…
-
Põhjusi pole mõtet hakata üles lugema. Sõnaga „Rossia” on asjad teisiti. Mitmete eestlaste esmane reaktsioon on nn pronksiööl hõisatud loosung „Rossia, Rossia, eto vsjo naše!” ehk „Venemaa, Venemaa, see on nüüd kõik meie oma!”. Küsimus on, kas ka projektis osalevad kunstnikud on pakutud vastuseisu „Venemaa – Rossia” omaks võtnud? Vastus on nagu alati: jah ja ei. Leonhard Lapin ning Kimmo Sarje apelleerivad poliitilisele diskursusele. Nad on…
-
Nii näiteks hämmastas Krakówi rahvusmuuseumis avatud Taiwani graafikabiennaali preemiatööde näitus India ja Hiina graafika kõrge tasemega. Triennaali kauaaegne president Witold Skulicz on avaldanud arvamust, et tehnilise valdkonna suurtele vibratsioonidele vaatamata kulgeb evolutsioon graafikas väga rahulikult: mingil imelisel moel jääb graafika keel vabaks agressioonist ja provokatsioonist, graafika ajalugu ei ole täidetud „kunstisõdadega”. Krakówi graafikatriennaali populaarsus ja suur haare ongi seletatav stabiilsusega, mis jääb uuendustele vaatamata ikkagi truuks…
-
2001. aastal taanlaste abil valminud disaini arengukava aluste üks ettepanekuid oli võimaldada ettevõtetel kasutada disainerit nii, et riik maksab osa tema töötasust ja ettevõte saab veenduda disaineri vajalikkuses/mittevajalikkuses, tundus olukorras suurepärane võimalus tutvustada selle võrdlemisi marginaalse eriala plusse. Praeguseks on mõistetud, et disainerist võib abi olla küll, ehkki paljus vajab see veel tõestamist. Tihti näib, et enamasti on disainer entusiastlik tegelane, kes kõikvõimalikele ees seisvatele seintele…
-
Konverentside intensiivne teaduslik ja emotsionaalne pakend on aga kirevale geograafilisele ümbrusele vaatamata oluline just sellepärast, et aitab kinni hoida sellest põhilisest, mis meil kodus on. Et näeksime: ka mujal töötab keegi, pürib millegi poole ja kasvatab aeglaselt ning järjekindlalt seda, mis on meie kõigi paleus (sõnaraamatud ei armasta millegipärast enam seda sõna) – kunst, kultuur, graafika. Kuues graafikakonverents „Impact” toimus Bristolis, Inglismaal, linnas, millest nende konverentside…
-
EKKMi neljanda hooaja lõpunäitust on lihtne pidada helikunsti sündmuseks, kuid see oleks olnud viga. Jah, kõik teosed seondusid heliga ühel või teisel moel, kuid näitus oli läbinisti visuaalsel alusel komponeeritud. Vaatajaid püüdsid lõksu fetišlikud kujundid, mis oli ühenduses mingi muusikakogemusega: lava, baar, tsirkus, videodisko, arvutimäng, raadio ja kassett. Heli oli seejuures kas asendatud või kaotatud, kuid vaataja asendas või kõrvutas omakorda oma varasema kogemuse toel nähtu…
-
Eraldi tähelepanu väärib seekord lehtede skulpturaalsus, mitmeti lahendatud reljeefid, mis on nõudnud täpsust ja juveliirset käsitööd. Graafika puhul on isegi kummaline nii öelda, ent lehtede selgelt loetav kujundlikkus mõjub eelkõige monumentaalselt. Monumendi kujund ei ole Vello Vinna loomingus kaugeltki mitte võõras, galerii aknapoolses osas mõjub neljane seeria „Mitmenäoline” kui alternatiivsete monumendikavandite võimalus ja ka tagasi seitsmekümnendatesse vaadates võime näiteks sarjast „Tiivad” leida monumendi.
Lahe popiajastu atmosfäär
Lahe popiajastu…
-
Ülevaade on antud kunstniku loometeest ajavahemikus 1967–2009. Enamik teoseid on erakogudest, kuid kahjuks ei selgu, kui suur osa neist kuulub kunstnikule endale. Tallinna Kunstihoone kogudest on välja pandud tema loomingu kõige tähelepanuväärsemad maalid, mida täiendavad üksikud teosed Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kunstivaradest. Näituse kujundamise on kuraator usaldanud kunstnikule endale ning tulemus on ootuspäraselt maitsekas. Näitusetekstist selgub ekspositsiooni süstemaatiline programm. Igal Kunstihoone neljast saalist on valitud…
