-
Üleliigsest loobumisega on saavutatud täiuslik tasakaal. Kunstnikul on õnnestunud jätta taiesesse palju avarust ja värsket õhku. Pehmema meeleolu suunas kalduvad tööd „Ta ärkab Sinus endas” (2010) ja „Läinud ta ongi” (2010). Esimene neist paistab silma teatava õrnuse ja sensuaalsusega ning teine viib oma pehmete, pilvi meenutavate vormidega mõtted barokkstiilis kirikute trompe l’oeil’dele ning sealtkaudu religioossetele teemadele. Hoopis teistsuguse, isegi veidi naljaka mulje jätab teos „Karune silmapilk”…
-
Kui lugeda kuraator Katrin Pere tundelist kontseptsiooni, mis kutsub oma teosesse suhtuma kui pojasse, keda saadetakse sõjateele, siis tekibki kiusatus tõlgendada tekstiilikunsti feministlikust vaatepunktist. Seda enam, et Kunstihoones avati parasjagu 1920ndate saksa dadaismi klassiku Hannah Höchi (1889–1978) fotokollaažide näitus, millega koos eksponeeritakse feministlikus võtmes ka eesti kunstnike (Silvia Jõgeveri, Valve Janovi, Helju Sarnet Zaurami jt) teoseid.
Näituse kontseptsioon tuletab meelde, et kudumine, põimimine, õmblemine, tikkimine, värvide sobitamine, riidelappide…
-
Kes korragi on viibinud Vahemere- või Aadriaäärsetes paikades, tunneb ära varahommikused udused päikesetõusud, hajusa maheda valguse ja siidise õhu. Keskpäevases valguses tänavad ja mererannad on Leida Mätase maalidel inimtühjad: kirkas heleduses on vaid loodus ja inimeste sajandeid kestnud elulaad, linnad, hooned.
Näituse saatetekstis on mainitud, et pimestava valgusega küllastatud maastikud ei ole maalitud traditsiooniliselt vabaõhumaalidena. Küllap on kunstnik skitseerinud ja kaardistanud värve, ehk ka fotografeerinud. Leida Mätas on…
-
Hämmastav, kui ülimalt peened on kollaažide maalilised värviüleminekud, kui elamuslikult jõuab vaatajani Peterburi inimeste maailm vaatena ühe kaldapealse korteri rõduaknast. Ja ometi on kujunditeks ja kildudeks lõigatud ajakirjad, mille trükikvaliteet pole olnud mitte just eriti kõrgetasemeline. Kes teab, ehk just seepärast ongi kollaažide värviüleminekud nii mahedad ja maalilised.
Vene kunstnik lubab vaatajal hetkeks näha oma tundlikku hinge, korterist väljumata. Peterburi kultuurikihistused on nii võrratult rikkad ja kunstnikku…
-
Huvitav on jälgida lehtedele tekitatud peentes värvivaheldustes helendavaid ruumilisi illusioone. Tehniliselt trükitakse kõrgtrükitehnikas värvilised pinnad üksteise peale. Kunstnik redutseerib valikuliselt värvi, värv seguneb ja mitmete pealetrükkide tulemusena tekib salapärane ruumis hõljuvate ebamääraste kujunditega maailm. Seda võib võrrelda inimese teadvusse ladestuva informatsiooniga – ka kuhjuvad elamused säilitatakse teadvuse aktiivses osas vaid valikuliselt. Suurem osa elu jooksul kogetust pühitakse ära alateadvuse sügavasse reservuaari, kust pinnale tõusvad fragmendid võivad…
-
Elkeni sõnarohke ja ka sõnaosav oma loomingu ja ka ta enda korraldatud näituste kirjeldus tekitab vahel tema kui loova maalijaga vastuolu. Sõnarohkus on maalijale ka oht libiseda soovmõtlemisest tingitud äärealadele, ent sel korral pole sõnadega liialdatud. Küllalt eaka kirjutajana mäletan üht Elkeni noorusaastate maali kaheksakümnendate algusest: tollane ainus liinilaev Helsingi ja Tallinna vahel, maalitud hüperrealistliku täpsusega, ja valge kajakas, kes lennanud justkui mingi nähtamatu klaasseina vastu,…
-
Saabuvas õhtupimeduses oli vaatajaskonna ette toodud paarkümmend otse murule või puutüvele paigutatuna, puu okstele kinnitatuna või ka tiigisilmas välja panduna klaasi eri tehnikas loodud kunstilist objekti. Klaasikunstnike etteaste oli tõepoolest atraktiivne ja Eesti oludes ainulaadne. Oleme ju harjunud klaasikunsti nägema ja vaatama spetsiaalse näituseruumi ja seal kindla süsteemi järgi korraldatud valguse tingimustes. Näitusel „Öövalgus” tõid klaasikunstnikud oma loomingu rahva ette vabas loodudes ja selle valguse pidevas…
-
„Plektrum” ei ole kunagi olnud ega saa olema hübriidülevaatenäituste korraldajaks. Siin ei pakuta uusi innovaatilisi tehnoloogilisi saavutusi, vaid pakume oma programmi kaudu seda, et hakataks nende probleemide peale mõtlema. Võimalik, et seda on eelkõige meil Eestis väga vaja ning eriti tõsise väljakutse ees on 2011. aasta „Plektrum”, kui teema on „Elu?”. Samas pakume ka võimalust olla uue kultuuri keskel vastukaaluks tavapärasele kunstikogemusele muuseumis või galeriis.
Eriti tahan esile…
-
Kuna hingasin kaks nädalat Ruhri festivali õhustikku ning tegin tähelepanekuid, võin kokkuvõtvalt öelda, et elektrooniline kunst tähendab praegu eelkõige elektrisignaali muundamist heliks ja/või pildiks ning analoogseadmetest ja loodusest kätte saadud informatsiooniga manipuleerimist. Siiski oli näitustel paar teost, mis avanesid küll elektroonilise kunsti konteksti, kuid selleks polnud kasutatud elektroonilisi vahendeid. Meediakriitik Margaret Morse rõhutas oma ettekandes, et tal oli hea meel leida ISEA-lt mõttekaaslasi: tema arvates on elektrooniline…
-
Aga me ei ole surematud. Nagu ka raha ise ei ole surematu, millele osutas Siim-Tanel Annus oma rahatähti kujutavatel reljeefmaalidel kroonide, rublade ja markade ajalooliste näidistega. Me oleme lihast ja luust olevused, kes tahavad saadud aega kasutada täisväärtuslikult. Me tahame ennast ja ilma mõistma õppida enne kui me endast ja ilmast lahkuma peame. Me tahame oma kultuuriikoonidest eeskuju võtta, endast jälge maha jätta. Mall Nukke sajakroonist…
