-
Ometigi jäi mul sellest näitusest hinge helge tunne ja sugugi mitte ainult sellepärast, et kogu kolmekohalise triptühhonaalse väljapaneku naelaks Jacques Prevert’i videomaalistatud luuletus ning ülesehitajate-kuraatorite disain. Enamik meist ei julge kunstis, ükskõik millises, kõnelda vabadusest kui puurist. Seekordsed näitusekorraldajad julgesid. Julgesid suruda vaataja seinade Termopüüli. Eales ei kirjuta keegi teadlikult viimast rida ega alusta viimaseks kuulutatavat maali. Takkajärele targana võib ju mõningate mööndustega uskuda, et Johannes Uiga…
-
Kohalikkuse küsimuse kõige silmatorkavam käsitlus, kuivõrd see mõjub ennekõike festivali enese eesmärkide kriitikana, on Sener Özmeni ja Erkan Özgeni video „Teekond Tate Moderni” (2003), kus ülikonda riietatud don Quijote ja Sancho Panza ratsutavad läbi mäekurude eesmärgiga jõuda Londonisse Tate Moderni. Tuuleveskitega võitlemises võib küll näha lootusetut võitlust vääramatu süsteemiga, ühtaegu aga ka mõttetut rabelemist sõgeda sihi nimel. Kas see, kui mõni Tartu kunstnik jõuaks Tate Moderni,…
-
Dadaistist „klassik” inspireerijana
Kuivõrd nii ajaloolises, geograafilises kui kunstiajaloolises plaanis on tegemist üsna eklektilise valikuga, siis kerkib vaatajal paratamatult küsimus valikuprintsiipide ning näituse eri osi ja autoreid ühendavate motiivide või positsioonide kohta. Hannah Höchi kunsti, mida meie kunstihuviline tunneb seni ilmunud eestikeelsete kunstiajalugude kallaku tõttu suhteliselt vähe, hakati taasavastama ja hindama pärast II maailmasõda. Esmalt sai see teoks tema kodukultuuris, saksa kultuuriruumis, kus järk-järgult kujunes välja…
-
Aarne Maripuu tegi ettepaneku püstitada Kärdlasse Marie Underi büst. Tõin marmori salakaubana. Idee oli tol ajal provokatiivne: Marie Under oli ju taunitud pagulane! Mingil põhjusel büsti siis ei püstitatud, kuigi tegin kolm kipsportreed. Kaks tükki on tänini alles. Sellel konkursil tuligi mõte võtta valgest marmorist Marie Underi vorm mälu järgi – oli ta ju Siuru-aegsetel nooruspõlve piltidel valge paleuslik kuju!
Linnapildiga pole probleemi: Eesti vajab ammu tumedatele…
-
Materjalile orienteerituse asemel keskenduti sümpoosionil vormile, kuid ökonoomsuse mõttes kasutasid kõik kunstnikud puitu, vahtpolüstürooli ja makrofleksi. „Lühikese ajaga suured teosed lühikeseks ajaks,” põhjendas kuraator Jevgeni Zolotko materjalivalikut. Valminud teostest on vormilises mõttes kõige klassikalisemad Ahti Seppeti „Katik” ja Gleb Netšvolodovi „Submarinus Yellows Vulgaris”. Seppeti puhul on raske üldistavalt rääkida talle omasest vormist, küll aga torkab silma kujundi pinna läbitöötatus, mis seekord seisneb krohvitud pinnale geomeetriliste jooniste kandmises.…
-
Eestis ei ole kunstivälja iseloomustamisel scene’i mõistet eriti kasutatud, iseäranis värskelt mõjub see Tartu puhul. Scene tähendab eelkõige isetekkelisust, altpoolt tulevat aktivismi, olemuselt heterogeense seltskonna olemasolu ja motiveeritud koostööd. See on pigem kommunikatiivne subkultuur kui akadeemilisest traditsioonist tõukuv koolkond, olemise ja olemisviisi lahutamatu ühtsus. Kuidas peaks üks scene suhestuma kaasaegse kapitalismi ja sotsiaalmajandusliku olukorraga, seal funktsioneerima ja ennast seal kehtestama? Läänemaailmas on kuhjaga näiteid, kuidas sellised scene’id…
-
Antropoloogidele on hästi teada „endogaamia” mõiste, mis tähendab, et ühe grupi liikmed abielluvad ainult oma grupi siseselt. Kes loetakse grupi liikmeks, varieerub, kuid lihtsaim defineerija on meie-tunne: omad on need, kes oleme meie. Osaliselt on selle näituse puhul tegemist endogaamse nähtusega – omadelt omadele. Sisenaljad, ristviitamised, oma mõistestik ning keel – kõik see on esindatud. Eriti selgelt tuleb see esile Johannes Säre kolme fotoga seerias: ta ei…
-
Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf” („Minu võitlus”). Kriitikud pidid teksti kirjutamisel leppima ainult töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli tema puhul liiga ettevaatlik, sellest ei tekkinud mõistmisele iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus kunstnik oma vestluses. Mida hakata peale kunstnikuga, kellel on ülihea tehniline arsenal ja kes valdab semiootikat, ent distantseerib end…
-
Kunst ju vajab uude kogemissfääri paigutamist! Samas tekib aga küsimus, kas teksti reaalne kohalolu annab kunstile ka midagi juurde? Kas tekstid on näitusega komplimenteerivas suhtes või hakkavad seda hoopis lämmatama? Kunstimaja juhataja Indrek Grigori roosades toonides arvamuse kohaselt pakub see kunstnikule võimaluse saada vahetut vastukaja. See on loomulikult teretulnud ettevõtmine: kunstikriitika tikub päevalehtede kultuurilehekülgedel draama-, kirjandus- ja filmikriitika varju jääma, kunstnikele vastukaja saamise ja kriitikutele vastukaja…
-
Olen üsna veendunud, et kuigi teised kuraatorid oleksid teinud teistsuguse valiku või õigemini oleksid nende rõhuasetused olnud ilmselt teistsugused, on see näitus vajalik samm nõukogude naise idee ja selle visuaalse väljenduse demoniseerimisest vabastamisel (kasutades kuraator Katrin Kivimaa väljendust). Isegi praeguses käibepruugis ei tähenda nõukogude naine pelgalt negatiivset, sootut, hoolitsemata välimusega töökangelast, vaid ka endaga hakkama saavat tugevat naist. Vahest näituse kohta vaid üks tähelepanek: niipea kui…
