Nüüd ongi võimalik Eesti ja Tartu Kunstimuuseumis ning seitsmes erakogus leiduva najal näidata tema kujunemist kõrgtasemel maalijaks juba enne vangistamist 1945. aasta mais. Varmo Pirgi loodu sekundeerib edukalt Pallase lõpetanud Endel Kõksi, Elmar Kitse ja Lepo Mikko, aga samuti 1945. aastal kinni pandud Herman Aunapuu tollasele loomingule. Pean ausalt tunnistama, et kunagi, kui olin näinud vaid üksikuid Pirgi maale, lasin end eksitada mõne teose maneerist. Tema loomingu tervikut, õhustikku ja värviredeleid hakkasin tajuma hoopis hiljem. Ja lõpuks ka hingelist tagamaad, mille Pirk on puht kunsti vahenditega kätte saanud ja edasi andnud. See oli hää ja paras õppetund tõestamaks, et kunstiasjus ei saa selle juurde jääda, mida keegi ütleb või kirjutab. Peab ise nägema. Ja rohkem. Varmo Pirk (tollal Valentin Birk) sündis Smolenski kubermangus ja tuli 1914. aastal koos perega Eestisse, vanavanemate tallu Laevas. Tartu poeglaste gümnaasiumis sattus ta ühte klassi Elmar Kitsega. Neil mõlemal vedas, sest nende ühine joonistusõpetaja oli pallaslane Juhan Nõmmik, kes hoolitses otsustavalt selle eest, et mõlemad silmanähtavalt andekad poisid jõuaksid Pallasesse. Pirk õppis kunsti eri nimede all tegutsenud kõrgemas kunstikoolis Pallas aastail 1937–1944 ning Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis aastail 1944-1945. Tema peamised õpetajad olid Kaarel Liimand, Villem Ormisson ja olulisimana Aleksander Vardi. Samal ajal õpingutega kujundas Pirk kunstiliselt pea kogu Tartu Töölisteatri repertuaari (1937–1939).
Saksa ajal töötas Pirk ajalehe Postimees illustraatorina, aga joonistas ka teistele väljaannetele. See töö sai talle Vene ajal saatuslikuks. Muuhulgas on Varmo Pirgi kujundatud Karl Ristikivi romaan „Rohtaed” (1942). Kunstniku nimi raamatus küll puudub, aga Julius Genss oma andmekogus on selle seiga talletanud. Esimest korda esines Pirk Pallase meesõppurite koondise näitusel 1939. aastal Viljandis. Tema esinemist sõjaaegseil näitusil ja nende vastukajasid Tallinnas ja Tartus on jälginud Kaalu Kirme oma raamatus „Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944” (2007). Tähele pandi ja ära märgiti nii Varmo Pirgi joonistusoskust kui ka koloriiditaju. Tema pilte hinnati ja osteti.
Sõjast armastuseni. Vaavi ja Puti
Varmo Pirgi aine ulatub armastusest sõjani. Sõja kiuste, selle tõttu ja sellest hoolimata võis kunst olla rafineeritum ja armastus kirglikum. Justkui võeti viimast. Sest mine tea, mis homme saab. Aga täna, siin ja praegu, teen ma midagi tõelist. Olgu see siis kas või mu kujutlus ainult.
Varmo Pirk on kord peen ja vahetu kujutaja, aga teine kord ka mõjuv ja sisenduslik õhustikutekitaja. Tema motiivistik on mitmekülgne, talle pakuvad pinget figuuriseaded ja kohvikustseenid, aktimaal ja portree, Hiiumaa loodus ja Tartu linnavaated, aga teda erutavad ka kujutluste maastikud („Rand palmidega”, 1943). Terve näituse oleks andnud koostada üksnes Valve Janoviga (siis Valve Moss, 1921–2003) seotud motiivest. Vähemalt 13 näituseteosel on kujutatud Valvet kas siis portreena või teiste seltsis. Valve tuli Pallasesse aasta hiljem kui Varmo. Sõja ajal kuulusid nad juba õnnelikult kokku. Mõnikord on Vaavi asemel pildi pääl kirjas Puti, seda ka hiljem vangilaagrist saadetud tundelisis pöördumisis. See hellitusnimi pärines omal ajal hiigla armastatud Ungari päritolu tummfilminäitlejalt Lya De Puttilt (1899–1931).
1944. aasta sügisel üritasid Valve ja Varmo Hiiumaa kaudu ebaõnnestunult läände pageda. Nendega oli koos ka õpingukaaslane Kaja Kärner, kelle mees Ülo Kärner, samuti Pallase õpilane, oli surma saanud Saksa sõjaväes. Toda sügist dokumenteerivad Pirgi varjundirikkad ja vahetud jäädvustused Hiiumaa loodusest.
Halli pühitsemine
Näitusevalikus võib tähele panna Pirgi mitmekülgset lahtimaalimist ja tehnilist edenemist 1943. aastast alates, kusjuures pool ekspositsioonist pärineb 1944. aastast. Pirk katsetas eri lähenemisi ainele. Peenele pintslikirjale ja pintslisabatööle vahelduseks maalis ta ka suurte laiade tõmmetega („Naisakt”, 1943). Ta saavutas muljetavaldavaid ja hõrke tulemusi, kui rajas oma maalid puhtale ja tõhusale foovlikule värvimõjule („Vaavi suitsuga”, 1944). Andekalt varieeris ja nüansseeris ta roosat ja punast, et seade kindlalt püsima saada.
Erilisel kohal on halli värvi elluäratamine mitmel moel – lokaaltoonile on lisatud mõni soe või külm kontrast, värviakord. Halli väärtustamise osas oli Pirgil nii mõndagi õppida Vardilt, kelle ateljeesse ta jõudis 1940. aastal. Mõned Vardi sõjaaegsed ja -järgsed maalid loovad tõeliselt tooniküllase ja õhulise mulje just ja ainult hallidele toonidele toetudes. Teada on Pirgi suur kiindumus muusikasse ja tantsu. Siit võib tuletada maalide seadmise oskust ja rütmitunnet ning rakursside pööramise viisi. Värvitooni toodetud valgus sinna juurde. Pirk on tabanud end piiravast ajastust selle, mis on elav ka praegu ja mis puudutab tundlikku hinge jätkuvalt.
Viini kunstiakadeemia asemel Beria akadeemiasse
Välja on pandud samuti Pirgi lõpetamata jäänud kunstiinstituudi lõputöö, triptühhoni „Eestlaste lahing raudmeestega” kavand (1945). Kunstniku kavatsused näivad suurejoonelised. Samas on sisuline lahenduskäik teraselt diplomaatlik. Nõutav temaatiline kompositsioon on paika pandud, aga ometi üpris süütult kaugest ajaloost, sobides hästi illustreerima kas või meie 1930. aastail ilmunud muinasainelist proosat.
Omaette näituse teema kannaksid välja Pirgi enamasti postkaardisuurused läkitused Venemaalt. Need väiksed meistritööd on unenäoportreed Valvest. Sellest, nüüd alanud pikast valguse vaheajast on esitatud paar näidet (1946).
Pallase koolist oli otsustatud Pirk saata edasi õppima Viini kunstiakadeemiasse, aga sõda muutis kõik. Ta vabanes Arhangelski oblasti vangilaagreist 1954. aastal. Tema tervis oli nii läbi, et ta lasti lahti enne tähtaega ja saadeti koju surema. Isa ei tundnud poega enam ära, kui teda koduukse taga nägi. Pirk asus esialgu Tartusse ja toibus vähehaaval. 1956. aastast hakkas ta taas esinema Tartu näitusil, 1958. aastal siirdus aga Tallinna. Mitmeid isikunäitusi oli tal 1963. aastast peale nii Tartus kui ka Tallinnas.
Pirk oli muuhulgas meie sõjajärgse abstraktse kunsti pioneere koos Valve Janoviga ja Ado Vabbe järel, mida oli viimati võimalik kogeda näitusel „Põranda all tingimisi” Tartu Kunstimajas (2008). Sellesse viljakasse aega jagub aga ka hinge äraandmist ja võõrast bravuuri temaatilisis seadeis. Eks ikka äraelamisvajadus või ka tunnustusetarve? Aga need on „sõbrad”, kellest kunagi ei tea, kuna nad kunstile noa selga löövad.
Villu Tamme on koostanud käsikirjalise kogumiku „Varmo Pirk. 1913–1980. Kaasaegsete mälestusi ja mõtteid” (1981). Olen vestelnud ka Varmo Pirgi Tartus elava õe Tamara Kuusepuuga ning aastate jooksul Valve Janoviga. Neist allikaist on siinse kirjutise juures olnud tõhusat abi.
