-
Meenutuseks loeme näitused veel kord üle kronoloogilises järjekorras: Silver Vahtre, Ignar Fjuki „Nähtamatu arhitektuur”, Urmas Pedaniku „Vaated” (kuraator Reet Varblane), Erki Kasemetsa „Kohad”, Liina Siibi „Gimme Danger”, Alessandro Damiano „Studi d’ombra” (kuraator Elnara Taidre), Art-Raidersi, Igor Vareškini, Oleg Vladimirski „Odessa пунк” (kuraator Anders Härm), Marko Nautrase „Vuje”, Ott Kadariku „Rahvusvaheline panoraam vol. 2”, Jass Kaselaane „Tulge tagasi inimese lapsed”, Anu Vahtra, Johnsoni ja Johnsoni (Taavi Talve,…
-
Viini 1960ndate ja 1970ndate üheksa silmapaistva kunstniku Evelyne Axelli, Õde Corita, Christa Dichgansi, Rosalyn Drexleri, Jann Haworthi, Dorothy Iannone’i, Kiki Kogelniki, Marisoli ja Niki de Saint Phalle’i näitusega avastasin popkunsti uuesti. Esmapilgul ei erine seal esitatud naiskunstnike popkunst sama perioodi meeste loodust: ka naised kasutavad kirkaid värve, graafilist joont, selgeid ja stiliseeritud vorme ning massikultuurist laenatud sümboleid. Samas on nende tööd selgelt tolleaegsete poliitiliste ja argiprotsesside…
-
Niisiis, Sandra Jõgeva kunst toimib heale kaasaegsele kunstile omaselt elutervelt ühiskonnakriitilisena, tema arvamusartiklid satuvad ikka ja jälle „Erinevus rikastab” kampaania meediamonitooringu rubriiki, kuna on mainstream’i-kriitilised. Samal ajal Jõgeva ei kinnita, et eristub tahtlikult või on oma eripärast väga teadlik. Kuna ta looming on objektikriitiline, mõjub tema reaktsioon ootamatu keskpärasusest kinnihoidmisena, tavalise inimese maailmapildina. Niisugune kardab sildistamist, päris aru saamata, mida üks või teine silt tähendab. Vahest…
-
Andrus Joonase looming – maal, installatsioon ning performance, aga samuti tema näituste ja aktsioonidega tihti kaasnevad tekstid – on ülimalt narratiivne. Tundub, et ta jutustab uut muinaslugu tuttavate ja tema loomingusse üha uuesti ilmuvate tegelastega. Tema loomingu läbivad karakterid on Kunstnik, Koletis, Printsess, Imelind, Karjapoiss, Kollane Huntmees, kellest aastal 2006 sai ühe performance’i käigus Valge Huntmees ja kes mõni aeg hiljem omakorda olemast lakkas, et asenduda…
-
Nii personaal- kui grupinäitustega on Moss silma paistnud aastast 2004. 2010. aastal esines ta isikunäitusega „mOSs: meditsiinilised illustratsioonid inimluudest” Tampere Majas, näitustel „Polyreality” (koos Ly Lestbergiga) Vaala galeriis ja „Paabeli lapsed” (koos Paul Sontagiga) TAM i galeriis. Moss osales Tartu Kunstimaja kuraatoriprojektis „Kuldvasikas” ja Priit Pajose kureeritud näitusel „Inimese anatoomia”, oli üks Artishoki biennaali kümnest kunstnikust, astus rühmituse Duul raames üles rahvusvahelises Luubi galeriis ja Tartu…
-
Kui Markus Kasemaa oma joonistega kunstimajja jõudis, oli Leonhard Lapin juba lahkunud ning keegi ei seganud tal oma pilte fuajeeseina kleepimast. Ma vaatan alati Andrus Kasemaa ja Markus Kasemaa, isa ja poja töid hea meelega. Jõuliselt punduva vormiga joonised, mis mõjuvad veelgi ruumilisemalt kui läbi 3D-kino prillide, ei unune. Andrus Kasemaa värvilised kriidijoonised pajatavad lõputuid lugusid. Ta vaatab telekast Kaukaasia poliitikat ja joonistab seda. Euro vahetab…
-
Inimesi seovad omavahel suhtevõrgustikud. Vahel jääb tunne, et mingitpidi on kõik kõigega seotud. Paaril viimasel aastal on minu jaoks kontaktid Raul Meelega kummalises paralleelis teadetega Kaspar Ausilt (Kaspar Aus on noor ja andekas tantsukunstnik, kuigi laiem üldsus teda ilmselt veel väga ei tea). Raul Meel ja Kaspar Aus tunnevad teineteist pea sama kaua, kui mina Kaspar Ausi – niisiis samamoodi mõned aastad. Nende sõprus sai alguse…
-
Ent mitte ainult see ei lummanud Raul Meelt, kuidas trükimasina tähed peente metallvarraste otsas kaarja võnkega kirjarulli tabavad. Õppinud insener-elektrikuks, töötanud elektrimontöörina ja mahutite tareerijana, võlusid teda ka elektronide voolu võnked mõõteriistade akendel. Raul Meel mõõtis ja koostas graafikuid elektriventilaatori õhuvoolu karakteristikutest, vee voolamisest torustikes, puidu tugevusest. Ta märkas, et tehnilised graafikud kannavad ka üldinimlikku sõnumit seksuaalsuseni välja. Veel kord „Minevikukonspektidest”: ”1961. aastast meenutan ühte erilist…
-
Mai Sööt nimetab end performance’i-kunstnikuks ja väljendab oma pettumust seda žanrit viljelevate kunstnike osas oma viimase aja mitte just kõige positiivsemate elamuste tõttu („Servataguse Muusika seikleb performance’ikunstiga” East Creative Space’is). Kuigi Mai Söödi aktsioonkunsti-kogemuse pagas ei ole just muljeltavaldavalt suur, ei kahtle ma tema kunstnikuvõimetes, küll aga arusaamises sellest kunstiliigist üldisemalt. Tsiteerin autorit: „Enamik publikust, ka kunstipublikust, rääkimata laiemast avalikkusest, on performance’i suhtes niigi kahtlustav ja…
-
Nii-öelda revolutsioonilise olukorra valgusel on just lõppeval aastal meie kunstielus joonistunud selgelt välja kaks tendentsi: järjest olulisemat rolli on hakanud endale võtma alternatiivsed, rohujuure tasandilt tekkinud kunstitegemise ja -näitamise paigad; vanad, sissetöötatud institutsioonid aga muutunud järjest konservatiivsemaks. Küsimus polegi mitte ainult uute alternatiivsete paikade arvukuses – kuigi ka neid on just viimasel ajal juurde tekkinud lausa nii palju, et ka kitsamal alal puudub täielik ülevaade sellest,…
