-
Kes toetavad kultuuripealinn SA Tallinn 2011 kõrval veel tänavust graafikatriennaali?
Kultuuripealinn SA Tallinn 2011 kõrval on suurim toetaja Eesti Kultuurkapital. Kultuuriministeerium toetab väiksemal määral kui varem: meil võttis kümme aastat aega, et saada seal eelarve rea peale, kuid niipea kui masulaine tuli, viis see meid kohe lupsti minema. Toetust oleme saanud veel Tallinna linnalt, rahvuskultuuri fondilt, Seesami kindlustusseltsilt, hasartmängumaksu nõukogult. Saatkondadest nimetaksin Ameerika Ühendriikide ja Austria…
-
Hobusepea galeriis avatud näituse „Guts’n’Roses” („Sooled ja roosid”) töödes saab kokku Mihkel Kleisi kui tõelise b-filmi asjatundja viimaste aastate visuaalne ja heliline maailm. Kleisi filmiblogis on lehekülgede viisi visuaalselt ja sümboolselt üleküllastunud filmistill’e, millest üks on jaburam kui teine. Näitusel esitatud maalid on justkui nende teemade edasiarendus. Fragmentaarselt on esitatud külluslikult groteskseid stseene, kus surnud tuvist on saanud fantastiline eepika, sünnitamisest horror-stseen, flirt muutunud fetišiks, kaubanduskeskus…
-
Kahtlemata maitsevad ka kunstnikud tehnoloogia arengu magusaid vilju: näiteks nad võivad kulka taotlusi võrgu kaudu esitada ja maalimotiive projektori abil lõuendile lasta, kuid arvamusse, et see kõik toob kaasa üksikisiku kirgastumise ja inimkonna õnne, näivad nad suhtuvat pigem skeptiliselt. Futupessimismi eredaks näiteks on näituse rahvusvaheline osa raekojas, kus esinevad juba tuttavad rühmad Amazing Hancock Brothers ja Cannonball Press Ameerika Ühendriikidest. Nad külvavad vaatajad üle sadistliku infotulvaga.…
-
Meenutuseks loeme näitused veel kord üle kronoloogilises järjekorras: Silver Vahtre, Ignar Fjuki „Nähtamatu arhitektuur”, Urmas Pedaniku „Vaated” (kuraator Reet Varblane), Erki Kasemetsa „Kohad”, Liina Siibi „Gimme Danger”, Alessandro Damiano „Studi d’ombra” (kuraator Elnara Taidre), Art-Raidersi, Igor Vareškini, Oleg Vladimirski „Odessa пунк” (kuraator Anders Härm), Marko Nautrase „Vuje”, Ott Kadariku „Rahvusvaheline panoraam vol. 2”, Jass Kaselaane „Tulge tagasi inimese lapsed”, Anu Vahtra, Johnsoni ja Johnsoni (Taavi Talve,…
-
Viini 1960ndate ja 1970ndate üheksa silmapaistva kunstniku Evelyne Axelli, Õde Corita, Christa Dichgansi, Rosalyn Drexleri, Jann Haworthi, Dorothy Iannone’i, Kiki Kogelniki, Marisoli ja Niki de Saint Phalle’i näitusega avastasin popkunsti uuesti. Esmapilgul ei erine seal esitatud naiskunstnike popkunst sama perioodi meeste loodust: ka naised kasutavad kirkaid värve, graafilist joont, selgeid ja stiliseeritud vorme ning massikultuurist laenatud sümboleid. Samas on nende tööd selgelt tolleaegsete poliitiliste ja argiprotsesside…
-
Niisiis, Sandra Jõgeva kunst toimib heale kaasaegsele kunstile omaselt elutervelt ühiskonnakriitilisena, tema arvamusartiklid satuvad ikka ja jälle „Erinevus rikastab” kampaania meediamonitooringu rubriiki, kuna on mainstream’i-kriitilised. Samal ajal Jõgeva ei kinnita, et eristub tahtlikult või on oma eripärast väga teadlik. Kuna ta looming on objektikriitiline, mõjub tema reaktsioon ootamatu keskpärasusest kinnihoidmisena, tavalise inimese maailmapildina. Niisugune kardab sildistamist, päris aru saamata, mida üks või teine silt tähendab. Vahest…
-
Andrus Joonase looming – maal, installatsioon ning performance, aga samuti tema näituste ja aktsioonidega tihti kaasnevad tekstid – on ülimalt narratiivne. Tundub, et ta jutustab uut muinaslugu tuttavate ja tema loomingusse üha uuesti ilmuvate tegelastega. Tema loomingu läbivad karakterid on Kunstnik, Koletis, Printsess, Imelind, Karjapoiss, Kollane Huntmees, kellest aastal 2006 sai ühe performance’i käigus Valge Huntmees ja kes mõni aeg hiljem omakorda olemast lakkas, et asenduda…
-
Nii personaal- kui grupinäitustega on Moss silma paistnud aastast 2004. 2010. aastal esines ta isikunäitusega „mOSs: meditsiinilised illustratsioonid inimluudest” Tampere Majas, näitustel „Polyreality” (koos Ly Lestbergiga) Vaala galeriis ja „Paabeli lapsed” (koos Paul Sontagiga) TAM i galeriis. Moss osales Tartu Kunstimaja kuraatoriprojektis „Kuldvasikas” ja Priit Pajose kureeritud näitusel „Inimese anatoomia”, oli üks Artishoki biennaali kümnest kunstnikust, astus rühmituse Duul raames üles rahvusvahelises Luubi galeriis ja Tartu…
-
Kui Markus Kasemaa oma joonistega kunstimajja jõudis, oli Leonhard Lapin juba lahkunud ning keegi ei seganud tal oma pilte fuajeeseina kleepimast. Ma vaatan alati Andrus Kasemaa ja Markus Kasemaa, isa ja poja töid hea meelega. Jõuliselt punduva vormiga joonised, mis mõjuvad veelgi ruumilisemalt kui läbi 3D-kino prillide, ei unune. Andrus Kasemaa värvilised kriidijoonised pajatavad lõputuid lugusid. Ta vaatab telekast Kaukaasia poliitikat ja joonistab seda. Euro vahetab…
-
Inimesi seovad omavahel suhtevõrgustikud. Vahel jääb tunne, et mingitpidi on kõik kõigega seotud. Paaril viimasel aastal on minu jaoks kontaktid Raul Meelega kummalises paralleelis teadetega Kaspar Ausilt (Kaspar Aus on noor ja andekas tantsukunstnik, kuigi laiem üldsus teda ilmselt veel väga ei tea). Raul Meel ja Kaspar Aus tunnevad teineteist pea sama kaua, kui mina Kaspar Ausi – niisiis samamoodi mõned aastad. Nende sõprus sai alguse…
