-
Greta Koppel: Eestis on viimastel aastatel järjest teravamalt esile tõusnud küsimus teaduse võimalikkusest muuseumis ja muuseumide rollist teaduses. Olukorras, kus muuseumid tunnevad survet lahutada publiku meelt, talle meeldida, ennast lihtsas keeles turundada, on teaduslikku süvenemist nõudva näituse aja-, töö- ja rahakulu aina raskem põhjendada. Kõik teie näitused on eeldanud aga rahvusvahelist kunstiajaloolaste-kuraatorite töögruppi ja mitmeaastast ettevalmistust, nendega on kaasnenud kataloog. Samas ei olnud need näitused olulised…
-
Väljapanek, mis oli algselt mõeldud kultuuripealinna programmi, ei pälvinud asjaomaste otsustajate rahastamist. Näituse avapäeva hommikul kõlas kõikides eesti meediatorudes kutse lastekirjanduse majja suunduvale lõbusale maskirongkäigule, mitte ükski raadio- ega telehääl ei maininud 81 osalejaga rahvusvahelist näituseprojekti sõnagagi. Oma võimaluste piires aitas korraldajaid kultuurkapital ning tänu sellele abile andis Eesti Kujunduskunstnike Ühendus välja ka hästi kujundatud kataloogi. Juba eelmise aasta lõpul saatis Viive Noor kümnesse Läänemerega piirnevasse…
-
Nii et ainsad, kelle loomise vastutus tänapäeval veel jumala kaela veeretatakse, on lapsed. Mida Epp Kubu nende käest välja uuris? Lapsed mängivad ja teevad täiskasvanud inimesi järele. Linnagaleriis jookseb kolm videot, igaüks ümmarguses formaadis nagu uksesilmas, kuhu klapina kroonine või eurone münt ette käib. Vaataja on pimeruumis, kus istus Isaac Newtongi ja väikesest august sisse lipsanud valguskiire prismasse püüdis ja vihkudeks lõhkus. Videosid on kolm: „Peidetud varandus”,…
-
Moodne kunst erutas tollal paljusid, ülikoolilinna kultuurielu üheks keskmeks oli interdistsiplinaarse programmiga ülikooli kohvik – segunesid kunst, muusika, kirjandus. Rühmituse laiali minnes olid mitmedki selle liikmed juba tegelikult jala n-ö päris kunstimaailma ukse vahel saanud, võitnud võimaluse esineda ametlikel näitustel. Legend legendiks, läbilöögi saavutamine, legaliseerumine ametlikul kunstiväljal oli reaalselt siiski ka rühmituse loomise eesmärgiks olnud. Päranduseks said laiali läinud grupi liikmed kindlasti palju parema ettekujutuse kaasaegsest…
-
Andres Tali näitus on esteetiliselt täpne ja terviklik, tähenduslikult mitmetasandiline, intellektuaalselt väljakutsuv ning pakub ka emotsionaalset pinget. See ei ole hõlpsasti haaratav laiatarbekaup, kuid pole ka hermeetiline valitute ringi klaaspärlimäng. Andres Tali kunst kõnetab vaatajat, kuigi dialoogi tekkimiseks on vaja süveneda, aga empaatia ning süvenemiseta ei teki ühtegi dialoogi, vaid pealispindne loba ja üksteisest möödarääkimine. Andres Tali kunstiga tulevad kaasa gümnaasiuminoored (mul oli väga hea kogemus…
-
Toon siinkohal välja kolm põhilist tegurit, miks minu meelest on küsimused fotograafia ja selle õpetamise kohta tänapäeval oluliseks muutnud. Esiteks muudatused kaasaegses kunstis, kus fotograafiast ja fotograafilisest pildikeelest selle mitmekesiste vormivõimalustega on saanud kunsti lingua franca. Fotograafia on hõivanud tänapäeval kunstis keskse koha, ja mitte ainult seetõttu, et fotograafia esindab laiemale publikule üheselt mõistetavat keelt, publikule, kellele jääb tihti võõraks spetsiifilisem kunstikeel, mida pruugitakse näiteks teatud…
-
Kes siis on Ai Weiwei? Tõepoolest ei täida ta maailma kunstiavalikkuse teadvust just kaua, aga siiski vähemalt viimasest Kasseli „documenta’st” (2007) peale. Sel puhul ilmus Kunstforumis (nr 187) pikk intervjuu, mille ajakirja reporter Heinz-Norbert Jocks juhatas sisse sõnadega: „Kes tahab mõista, mida Weiwei kunsti alla mõistab, peab sügavalt süüvima pagendatud isa poja elukäiku. Püüame seda teha ja visandada tema kohta midagi, millest ta ei ole Euroopas…
-
Kuidas määratlete MoKSi publiku? On need peamiselt kohalikud elanikud, rahvusvahelised kunstnikud, Eesti kunstiüldsus?
J. G.: See on keeruline küsimus. Ilmselgelt need, kes külastavad üritusi või osalevad neil, kuigi sellest hetkest, kui hakatakse osalema, pole tegu tegelikult enam publikuga. Lisaks on potentsiaalne publik see, keda alati ei pane tähele ega tunne isiklikult. Seetõttu me ei määra oma sihtgruppe nii selgelt, me pigem kalastame: paneme informatsiooni välja ja vaatame,…
-
Sünnipäev ei olnud talle mingi eriline päev:
eriline oli see päev, mil ta sai mõne uue hea teose
kunstikogusse. Tema kogumistegevus algas 1926.
aastal ühe Eduard Wiiralti 1920. aasta linoollõikemapiga
ja selle intensiivseim järk langeb 1920.
aastate II poolest kuni 1940. aastate algupoolele,
ehkki kogu täienes ka hiljem. Pärast tema surma
1968. aasta 8. septembril jäi kogu tema abikaasa
Alide Rõude (26. V 1895 – 14. IX 1979) valdusse,
siis tuli see Eesti Kunstimuuseumi. 12…
-
Järgmine küsimus oleks ilmselt, aga kus
neid näha saab. Palun väga, minge näitusele
ja veenduge ise. See on mingis mõttes ka siis
publiku järje peale aitamise projekt, mis suunaks
natukene ka kunstieelistusi. Teiseks oli
hästi oluline kaasata kohalikku erakapitali,
et näidata, et on inimesi ka väljaspool kunsti
valdkonda, kes kaasaegset kunsti hinnata
oskavad ja on valmis seda toetama. See on
väga oluline. Meil vedas, me leidsime endale
suurepärased toetajad: Smarten Logistics
ning Kasela-Temnikova galerii käivad välja
vastavalt siis…
